Veel natuke Broome'i

Viimane nädal Broomis kujunes üllatavalt armsaks. Tööd tegin mitte vähem ega rohkem kui 15 tundi, võibolla isegi vähem, sest ma andsin endast ikka maksimaalselt vähe. Kolmapäevast reedeni iga päev kell 16.30 pidin tööle minema... uuh... see oli piin. Peale ilusat rannas mõnulemist pidin hakkama võileibu meisterdama ja üht idioodist austraaliast väljaõpetama. Aga sellest polnud tegelikult midagi. Mu ülejäänud aeg aeg oli AWESOME! Igapäevane rannas sõna otseses mõttes vedelemine, Gantuhme-majaka juures kividel ronimine, pühapäevane imeline päev Toby poolt ja veel esmaspäeval enne lennukile minemist päikesetõus ja armas hommikusöök. Pühapäeval ma siis peesitasin rannas, peale seda pakkisin lõplikult kõik oma asjad ja kell oligi nii kaugel, et sööma minna, läksime Zeebaari, mis peaks Broomi kõige fancy-m koht olema, selline mõnus lounge, kus pühapäevale kohaselt, Sunday session, mängis jazzi-souli segune instrumentaal-vokaal ansambel. Austraalia restoranidele kohaselt pakuti ka seal ainult ühte varianti kana, ühte varianti veist, ühte varianti siga ja ühte varianti kala. Me siis otsustasime mereanni kandiku tellida. Aga aitab nüüd söögist. Õhtu oli ka ilma söögita tore. Õdus atmosfäär, rohkem kui meeldiv seltskond ja peaaegu pudel veini ainult mulle. Haha. Kuna samal õhtul oli Shinju Matsuri festivali lõpetamine reisis mööda tänavaid üks tore hiigelsuur draakon ringi. Ja Cable Beachis oli kontsert, peale mida oli võimas ilutulestik, mina kui suur ilutulestiku fänn (iroonia). Tegelikult oli see tõesti ilus ja võimas.
Niisiis minu võibolla et ilusaim õhtu Broomis lõppes varakult, umbes kümne paiku, vein tegi ju oma töö. Ja meil oli plaan järgmisel päeval päikesetõusu vaatama minna. Mida me ka tegime. See oli selline uniselt kurb kauni päeva ärkamine, kurvem ja unisem kui tavaliselt. Algas minu viimane päev, pool päeva, Broomis. Mis tegelikult piirdus vaid pisukese raamatu lugemisega (kuna ma peale päikesetõusu magama ei suutnud jääda, võtsin öökapilt Lonely Planeti – New Zealand, mis köitis mind jubedat moodi, aga sellest juba edaspidi) ja väga kauni hommikusöögiga, veel jalutuskäik hiinalinnas ja sõitsimegi koju, et mu kohver haarata, veel paar kallistust Melile, Jordanile ja Benile. Ja sõitsimegi vaikides lennujaama. Lennujaamas läks kiiresti, sest Broomi lennujaam on nagu suur elutuba, minu kohver kaalus 24kg, lubatud oli 20, maksin siis kenasti 12 taala toredale onule ja ja läksingi turvakontrolli. Enne seda muidugi suured kallistused Tobyle, kes oli/on mulle selle nelja kuuga, mis me üksteist tunneme, kalliks saanud. Peale turvakontrolli istusin kenasti ooteruumis ja kuulasin voicemail-i Brendanilt, keda ma asjaolude kokkulangemisel enam ei näinudki. Kuulasin seda sõnumit teist korda veel ja siis puhkesin üsna suurelt nutma, no mitte häälega, aga tead ju küll, kui on jube kurb ja sa püüad täiest jõust nuttu tagasi hoida, aga ta on sinust tugevam. Ja siis ma seal tönnisin natuke. Kõik see, et ma ei näe Brendanit ilmselt enam kunagi, kui ma just Broomi tagasi ei lähe, mida ma ilmselt ei tee; et meil Tobyga oli nii tore ja et ma teda ka võibolla enam kunagi ei näe, kuigi see on tõenäolisem kui Brentsi nägemine. Ja üldse, et Broome on üks igavesti tore koht.
Ja siis paistis jälle päike.
Ees ootab tõeliselt lahe seiklus tõesliselt toredate inimestega.

Broome time ehk augusti keskpaik kuni 6.september..

Iga kord kui hakkad kuskilt lahkuma teed veel kõikvõimalike asju... kui me Margaret Riverist lahkusime, käisime võimalikult palju veinikeldrites. Nüüd siin Broomeis käin ma võimalikult palju rannas, Staircase to the Moon'i vaatamas 2 korda sel kuul.
Klubidesse enam ei kisugi, kõik on seal endine pluss mitte just kõige parem järgmine päev. Kohtun võimalikul palju sõpradega, kes mul siin veel alles jäänud on. Lauri ei tule tagasi enne 26.septembrit, mina olen seks ajaks läinud siit, Susi, kellega kavatsen edasi reisida, on Balil hetkel. Kõik teised on siin seal mööda Broome'i laiali, tegelevad omade asjadega ja aega napib meil kõigil. Kuid mul on siin viimase kahe nädala jooksul olnud imelisi hetki. Käisin Tobyga esimesel päris kohtingul, Cable Beachi Zandersi restoranis päikeseloojangu õhtusöögil, peale seda käisime rannas jalutamas, vesi oli veel soe... teisel päeval sõitsime me rolleriga ringi ja ta viis mind kohtadesse, kus ma Broomis käinud veel polnudki, mõned täitsa ilusad kohad olid. Nii amas temast. Järgmisel päeval käisin Brendaniga ranans, temale kui tõelisele ozzile oli vaja tonn päikesekreemi määrida ja iga 15 minuti järgi oli tal nii kuum, et ta pidi ujuma minema ja peale tunnikest suutis ta oma vingumisega mind nii kaugele viia, et me läksime Diversisse õlut jooma, armas päev ikkagi.
Muide, me mõlemad jumaldame lennukeid, istusime ühel õhtul Brentsi rõdul, jõime veini, sõime juustu ja oliive ja vaatasime kuidas lennukid tõusevad õhku või maanduvad, ta korter asub täpselt lennutrajektooril. Ja ta rääkis mulle pisut lennundusest, piloodihakatis nagu ta on.
Siis laupäeval käisime Ragnariga minu viimast Stair case to the Mooni vaatamas, jõime tema lemmik-portveini, jääga kusjuures, imeline. Mingi aeg tegime talle facebooki konto, ta saab ka nüüd international olla. Töö sakib ikka sajatuhandega, mulle antakse ainult õhtusi vahetusi, ala alustan kell 12 päeval ja lõpetan pool kümme õhtul, mis tähendab, et ärkan üles, käin dušši all, panen end valmis ja lähen tööle ja tulen koju pool kümme käin dušši all, loen ehk raamatut ja lähen magama ja homme kordub sama asi. Minu ainuke lohutus on see, et hetkeseisuga on veel kolm päeva vaja tööd teha, ja needki on mingid 5 tunnised vahetused. Nii palju nad mind siis hindavadki. Pole midagi, ma olen midagi sellelt kohalt õppinud, midagi nendelt inimestelt ja selle üle tunnen vaid uhkust. Eile varahommikul, kell oli umbes kuus või natuke varem, äratas Toby mind üles ja pakkus, et võiksime päeva ärkamist vaatama minna, päeva ärkamine ehk päikesetõus. Mina oma neli numbrit suuremas pidžaamas ja teki sisse mähitult läksin siis kenasti tema järel tipa-tapa õue, kõndisime umbes 300 meetrit randa muuli peale, istusime kivile ja vaatasime, kuidas päev ärkab... see oli imeline! Ma avastasin, et pole juba aastaid päikesetõusu näinud, unekott nagu ma olen. Täna on 31.september ja mulle kuli kiri, et minu akadeemilise puhkuse taotlus rahuldati, Kertu ütles, et ma ei peagi sel aastal uusi kooliasju ostma. Haha. Ja täna 6 päeva pärast lähen ma Broomeist ära. Darwinisse, mis asub veel rohkem põhja pool ja kus on veel rohkem palavam. Ma loodan, et see nädalake toob mulle palju üllatusi ja rõõmu, rohkem kui kurbust, sest mõnda inimest, kes on mulle kallis, ei pruugi ma enam kunagi näha...

Oled rahul, Kirss? :)

Juuli keskpaik kuni Augusti keskpaik...

Töööl käisin... ja rannas ka vahel... põhimõtteliselt, kui ma tööl ei olnud võis mind rannast leida. tähthetked olid need, kui Lauri maapeal oli. Ta küll vihkas oma tööd, aga eestlase ahnus, teate, ja seeo leks kurjast olnud ka, kui ta siin minuga töllerdanud oleks, me oleks pidanud sundravile ilmselt minema. Kui Lauri on Broomeis, siis me käime rannas, peale randa käime Diversist läbi, teeme paar õlut, nagu aamen kirikus, siis käime kinos, mingit põnevat filmi vaatmas, viimased olid Dicaprio uus film, Sylvester Stallone ja Angelina Jolie filmid. Ma olen siin Broomeis kõik filmid, mis praegu jooksevad ära näinud. Kui keegi kinno kutsub, saan alati keelduda, kuule, sorri, ma juba olen seda filmi näinud. Tänks Lauri. Veel põnevat on see, et Lauri sõber Ragnar on siin, ta on kolmkorda pikem kui Lauri ja turskem ka, no kes ei oleks turskem kui Lauri. Ta on igavesti vahva sell, ainult et tema justust poolt uskuda saad ikka veel poolega petta, nüüd juba üle kuu temaga suheldes oskan ma vahel vahet teha, mis on tõsi, mis mitte...ükskord näiteks käis ta klubis kleidiga. Teinekord rääkis ta mulle, et tal on 11 õde-venda ja kolmas kord kuulsin ma teda rääkimas, et siin Broomeis on üks korda aastas päev, mil kõik pärlid ja kuld on palju-palju odavam... ei tea mis päev see selline on... haha....
kokkuvõtteks võib öelda, rutiinne on mu eluke siin...

Ma nüüd tulistan....

Nii... Karen on nüüd ära läinud, eksju... Auto müüsime Brendanile. Ma kolisin Finni juurest oma töökaaslase Susi juurde, kes elab suures Sharehouseis, seal elab 10-17 inimest, oleneb ajast. vannitube ja kööke on kumbagi üks. Imelikul kombel kõik toimis. Kõik olid 2stes tubades, va meie tuba, kus oli peaaegu alati 4 tüdrukut, jagasin tuba tol hetkel 2 sakslase(üks neist oli Susi) ja ühe rootslasega. Majas elas veel paar austraalast, hollandlane, õed belgiast, veel üks rootslane, ja taivaani tüdruk, keda ma nägin alles kolmandal nädalal. Ta oli alati väga vaikne ja istus oma toas. Elukene seal kulges tasapisi, käisin tööl ja sõpradel külas. Ahjaa, paar päeva peale Kareni äraminekut tuli Lauri minu juurde ja ütles, et ta läheb nüüd pärlilaevale tööle, kas pole mitte vinge. Mul oli natuke hirm, et jään täitsa üksi. Aga ei, seltsielu elavnes iga neljapäevaga (see on see päev, kui kogu Broome klubis käib). Vahepeal oli üsna üksluine, töö ja rand ja töö ja rand. Vahepealsed ilmad meenutasid Inglismaad... terve nädal sadas vihma ja teine nädal oli lihtsalt külm ja pilves, aga õnneks on nüüd jälle kõik korras. Kraadiklaas näitab üle kolmekümne. Teeme nii, et ma olen oma jutuga juba juuli keskel, sest ma väga ei mäleta, mis kõik vahepeal toimunud on...

Kirsika tungival soovil... Aet vingus ka midagi....haha.

Möödunud on päris palju aega meie viimasest postitusest. Üle kolme kuu vist isegi. Karen on tagasi Eestis Jaanipäevast juba, kes veel ei tea. Tema viimane päev siin Broome'is oli üsna, et mitte öelda täielik, turistikas. Hommik algas megamõnusasti, Karr tegi mulle ja Laurile hommikusöögi, siis läksime me Malcolm Douglase Wilderness parki, kus oli hulganisti krokodille, mõned neist olid nagu vanglas, eraldi aedikus ja aia peale oli kirjutatud, kust nad sinna toodud olid ja mitut inimest rünnanud. Üsna vahva. Mingi kutt, keda ma tean, töötas seal, ja ta lasi meil mingit madu katsuda, Lauri ja Karen nagu vanad maotaltsutajad ikka, võtsid poisi kohe kaela, ma julgesin seekord näpuga katsuda... jube uhke olin enda üle. Peale seda ootas meid Kareni sünnipäevakingitus ehk Kaamisõit. see ongi vist kõige suurem turistikas siin, aga hullult khuul oli. Peale seda läksime meie Kareniga "Sex and the City 2" vaatama, ma ei mõista, mis Lauri meiega tulla ei tahtnud. Ja peale seda läksime Matso's-sesse(kohaliku õlletehase restoran) õhtusöögile. Brendan juba ootas meid seal. Ja siis Divers Taverinisse jooki jooma. Peale mida läksime meie juurde veel jooki jooma ja Brendan mängis Lauri kitarri ja laulis armsaid lugusid Karenist. ala... Karen ei armasta meid, sest ta läheb ära ja kõige rohkem jäävad teda igatsema Kerli ja võibolla Lauri, aga kõigerohkem tema ise, Brendie (see on hüüdnimi, mida ta vihkab, autor:kerli). Peale kõike seda läksime veel Brendani juurde jooki jooma, kus Karen ja Lauri ära vajusid ja siis oli hommik ja mina läksin poole seitsmeks tööle, tegin kaks tundi tööd ja ütlesin ülemusele, et mul on toidumürgitus ja siis läksin koju magama. Peale head und aitasin Karenil veel asju pakkida ja siis saatsime ta lennukile. Musu-musu! Eestis näeme.

Seltsielu koos haukuvate koerte ja Stanleyga...

Tere, mina olen Kerli, osalen ka sellel reisul. Jah, on juhtunud nii, et ainult Karen kirjutab siia jutukesi... no kiire on olnud... et mis ma teinud olen... ei midagi.. haha.

Tööl käin ja vahel juhtub, et elan seltsielu. See tähendab, et käin sõpradel külas, siin Broome's on mul neid päris kenasti tekkinud, võiks öelda, et rohkem, kui Margaretis. Kõik oleneb töökohast, mul on mitu väga toredat töökaaslast ja mõni mitte nii tore töökaaslane, ei ole rassist, aga mõni asiaat on ikka sajaga idioot. Margsis oligi mul põhimõtteliselt üks töökaaslane. Siin on mul Susi aka Susanne from Germany. Mõne inimesega on kohe nii, et peale esimest tutvusnädalat tundub nagu oleksid tundnud teda terve oma elu. Minul on Susiga nii. Ja siis on Timmy, ka saksa neiu ja Ben, kohalik ja Berry, hollandlane. Päris khuul on töötada kohas, kus kõik hoiavad kokku ja käivad tihedalt ka väljaspool tööaega läbi. Maasikas. Ja paljud endised töötajad ka. Nt Toby, üks põrunud ameerikalne, kes mingi aeg töötas Subways, aga kuna working holiday viisaga ei saa kauem kui 6 kuud ühe tööandja juures töötada, siis ta ei saagi meil enam töötada. Käib ja töllerdab seal niisama. Temaga oleme viimasel ajal tihedalt seotud olnud. Ameeriklasele kohaselt on ta hästi avatud ja kohati pealetükkiv, ja mina, eestlasele kohaselt natuke uje, kuid meelitatud liigsest tähelepanust... good fun!
Ja siis on Brendan, minu austraallane... ta oli kaks nädalat Sydneys, oma vanematel külas ja ühtlasi ka oma sünnipäeva tähistamas, ja ma nii igatsesin tema järgi... kogu see keelebarjäär ja see, et me oleme ikkagi erinevas ühiskonnas üles kasvanud... see ei ole, me loeme üksteist kui avatud raamatut...kui me Bäkkeris veel mõlemad elasime, siis vahel jutustasime hommikul nelja-viieni... kui ta Sydneys oli, helistas ta mulle, et ma ei tohi enne tema naasmist ära minna, ta peab mind veel nägema... nii armas... ja siinkohal on mul kurb... sest kunagi ma ju ikkagi lähen ära... ja see polegi teab mis kaugel...
Seltsielust veel niipalju, et Karen ja Lauri on ka nimetamist väärt... Kareniga magan igal öösel ühe teki all.. peaaegu. ja Lauri on lihtsalt lahe lokkidega sell.. need kaks on totakad.. kuidas nad võivad üksteise kallal nokkida. ükspäev oli meil perekondlik õhtusöök. Ema ja isa (loe: Karen ja Lauri) tegid süüa, siis tuli isa mulle lasteaeda (loe: tööle) järgi ja siis me sõime õhtust, ja nad koguaeg naaklesid ja peale seda olelesime niismaa ja nad ikka naaklesid ja siis läks isa joomapeale (loe:klubisse). Minu perekond... haha... ja PS! nad ei ole paar!
Nüüd haukuvatest koertest, tõsiselt, see pole mingi metafoor.. täna hommikul, kui ma tööle läksin, see oli nii poole kuue ajal, õues oli veel pime, haukusid kõik koerad mu peale, kaks neist lausa nii hullult, et ma tõesti arvasin, et nad hammustavad mind. Nad tõsimeeli lõrisesid mu peale. See oli vist esimene kord mu elus, kui ma koera kartsin. aga see pole nende süü, et nad kurjad on, nende omanikud, antud juhul aborigeenid on nad kurjaks kasvatanud. Hea asi oli see, et mul on suur sumadan-kott, mis on asju pilgeni täis, sellega oleks ehk nad eemale peletanud... kuigi neid oli ju kaks... peaks endale mingid kaitsevahendid hankima... skinheadi jope ja kurika ehk...ahha...
Stanley on meie koer, enne oli Saibo, aga ta läks komandeeringusse, tuleb paari nädala pärast tagasi.. aga Stan... ta on selline staffi moodi kutsa, koerte varjupaigast, kus ta taheti magama panna, aga meie majanaabri üks sõber pakkus, et äkki Fin tahab teda paar kuud hooldada. ta on väga intelligentne, annab käppa ja istub ja on stressis kodutu koera kohta väga sõbralik. Tervitab meid juba aiaväravas ja puha...Ta vähendab natuke mu koera igatsust, aga ta pole ikkagi minu monstrum Hugo.
tegelikult polegi mul midagi asjalikku rääkida... Karen tuli ka koju ja me lähme nüüd Laurile külla, kaeme mingi uue eesti kuti üle...
tsaupakaa!

Anne tänav 85

Kõige vingematest asjadest unustasin rääkida. Meie uueks aadressiks on Anne 85, kas pole mitte äge?! Anne tänav on Broome'is kõige halvema kuulsusega ümbruskond, kus võib isegi koduukse ees peksa saada. Siiski... meie maja pidavat olema "heal" pool tänavat, teine pool on täis valitsuse sotsiaalmaju, kus elavad mitte kõige ontlikumate elukommetega aborigeenid. Näiteks üks sotsiaaltööd tegev kohalik (Fin'i hea sõber Craig) kuulis mingi aeg tagasi paarikest vastasmajast tülitsemas. Tüli põjuseks see, et härra arvas, et oma tütrega võib siis vahekorda astuda kui parasjagu tahtmine tuleb.