Kiire uudis vaid! V6tsin t2na k2tte ja otsustasin ka pisut pilte yles laadida. K6ige uuemad pildid jooksevad ka blogi 22res, sinna klikates saate albumi lahti. Teised albumid leiab sellelt lehelt: www.picasaweb.com/karenk2is Kogun meie ylej22nud pildid ka kokku, sorteerin 2ra ja panen yles.
Nyyd l2hen 2ra magama, v6i noh enda tuppa v2hemalt. Tundub, et t2na on j2lle see kord, kui Trav on pubis k2inud ja endaga suuremat sorti seltskonna kaasa haaranud.
Ja muidugi... K6ikidele toredat aastavahetust! Kindlasti on k6igil suured plaanid tehtud, et uus aasta v22rikalt vastu v6tta. Meil aastavahetuseplaane ei ole, ilmselt vaid v2ike vein, loodetavasti j6uan kesk66 saabumiseni 2rkvel olla, et siis Kerlile "Head uut aastat!" soovida.
Aga meie j6ulud siis... Joel läks kahjuks Perthi, seega jäime vaid meie Kerliga, Travis ja töökaaslane Mervin, kes oleks jõululõuna ilmselt üksinda veetnud, kui Trav poleks teda meile kutsunud. 24ndal ehtisime ära männi (jah, siin kuuski pole ju). See oli päris naljakas! Ma pakun, et see polnud just parim valik, aga kui juba koju toodud, siis ajas asja ära. Kõver tüvi sai harjavarre külge sirgu tõmmatud ja ka ehted nende nappide okste külge riputatud. Njah, nüüd on jõulud peetud. Suur söömaaeg oli siin 25ndal e. Christmasday'l. Ka jõuluvana oskas meile kingitused just siia tuua. On ikka tark mees! 26. detsembrit nimetatakse siin boxing day'ks eks siis kingituste lahtipakkimise päevaks. Aga meie ei kannatanud oodata. Mina sain endale Michael Buble plaadi ja küünelaki (oh pidu!). Kerli sai lõhna, mida ta oli juba kaua igatsenud, Travis sai uue panni, kuna vana oli viguriga (keeras ennast iseenesest kummuli vahel). Mervin sai sokolaadikomme ja Simbah (kass) sai mingit nooblimat kassitoitu. Pärast söömist sõitis Trav ka Perthi, et oma ema ja teisi sugulasi üllatada. Ta jääb sinna määramata ajaks. Nüüd oleme siin vaid Kerli ja Simbah'ga. Sellised vaiksed jõulud sel aastal siis! Igatahes oli kalkun ja sealiha ja kingitused ehitud jõulupuu all ja toredad inimesed. Aga miski oli puudu! Miski, mida ma nimetaks jõulumaagiaks. Ei olnud kohevat lund ja härmas puid, polnud verivorstide ja hapukapsa lõhna ega ka küünlasära õhtupimeduses. Ja see on esimene aasta, kui ma pole jõulude ajal oma perega koos... Sellest ka kerge koduigatsus.
... tegelikult ei ole sel pealkirjal midagi pistmist minu kirjutisega, kui siis ainult niipalju, et me k2isime l6puks! veinituuril. Aga v6tame sealt, kust Karen eelmine kord pooleli j2i. Eestlased ja muud loomad... muud loomad. Kolleegid.
Meil oi neljap2eval j6ulu6htus66k t66kaaslastega. Alguses pidi see 2ra j22ma, sest Travise 6de sai neljanda lapse ja ta ema Carol l2ks Perthi, aga siis otsustas Trav, et fuck mom, 6htus66k toimub. Merv tuli peale t66d meie jurude pessu, ma arvan, et see oli tema n2dala syndmus. Secret Santa oli ka, 10 taala eest, mina tegin Travisele (pajakinda ja pajalapi, sest ma k6rvetasin end koguaeg 2ra), Travis tegi mulle, k6rvar6ngad, oh yllatust :), Karen tegi Joelile, Joel tegi Mervile ja Merv tegi Karenile, Courtney ja Carol tegid teineteisele, nemad saavad kingitused hiljem. 6htus66k oli armas, ja seda oli liiga palju, jooki oli ka liiga palju, ja nagu eestlastele kohane, ei saanud enne lauast t6usta, kui pudel tyhi oli, kuigi aussied istuvad nii kaua lauas, kui ka ylej2rgmine pudel tyhi on. Enivei... Joel l2ks peale 6htus66ki koju. Mis on parem kui s66k? Tasuta s66k. Me Kareniga j2ime veinitama, tutvusime Anetti ja Scottyga, j2rjekordsed Travise s6brad, nendega l2ksime, 6igem oleks 6elda s6itsime, sest me s6itsime Kareniga ostuk2rus Cornerbaari aka Nurgabaari. Ostuk2rust veel nii palju, et kui seal sees istuvad kaks veinist eestlast ja seda lykkab v2ga palju veinine austraallane, siis kukkumine on garnteeritud. See oli ysna naljakas. Cornerbaaris oli karaoke6htu... oh 6udust! Ma tutvusin seal mingi Sydney tyybiga, lubasin talle helistada, kui sinna j6uan...hahaha...
Reedel oli selline tavaline peale-veinijoomist-olek. V6i natuke hullem. K2isime t66l ja 6htul vaatasime televiisorit, selline eksklusiivne 6htu. Travil oli mingi s6ber kylas ja nad l2ksid v2lja. Tagasi tulid umbes 1 ajal 66sel, suure pagasiga. siinkohal ma imestan, et naabrid meile tere ytlevad. Nimelt meie majanaabrile meeldib ohjeldamatult pidutseda, valju muusikaga muidugi. Pidu kestis varajaste hommikutundideni. Mina vana unekott sain enam-v2hem korralikult magada, aga Karr magas 66sel kokku vist 2 tundi. Vaeseke! Kell 7 pidime t66l olema. Kui me hommikul 2rkasime, magasid keegi tundmatu noormees ja neiu diivanil. Travisel oli v2ga piinlik meie ees.
Aga laup2eva p6hiline syndmus oli veinituur, minu synnip2evakingitus Karenilt ja Joelilt, kuna Joel pole eriline veinis6ber, l2ksime Kareniga kahekesi. Wine for dudes oli selle tuuri nimi, seal olid noored inimesed. K2isime 4 veiniistanduses/tehases, shokolaadi- ja jogurti-juustutehaes, mis olid tegelikult ainult myygikohad. Veinitehastes proovisime muidugi palju ernevaid veine, esimesed l2ksid v2ga h2sti, viimased enam mitte nii v2ga. Saime ise veini kokku segada, m6lemad tegime u 80% Cabernet'd ja 20% Merlot'd. Tutvusime kahe kena Melbourni tydrukuga. Viimases veinitehases oli ka 6llepruulimiskoda. Proovisim 5 erinevat sorti 6lut. Tuleb v2lja, et mulle meeldib tume 6lu. Eestis v6ite mulle Saku Tumedat pakkuda :D Shokolaaditehasest ostime veits manti kaasa, aga mulle need ei meeldinud, sellise maitsega nagu nad oleksid vanaema riiulis v2ga kaua seisnud. Veel ostsime kaasa 2 veini, Karen ostis roosa v2ikse mulliga kerge veini, mina dessertveini Moscato, jubehead on m6lemad. Igastahes oli see p2ev v2ga postiviine ja meile vein v2ga meeldib. :)
Kuna meil midagi meeletult p6nevat pole l2hip2evadel juhtunud, siis lihtsalt lyhidalt tyhjast-t2hjast.
Arvutasime kokku, et selle lyhikese aja jooksul on Joeli backpackersist l2bi k2inud koguni 10 eestlast koos meiega. Kokku on linnas meile teadaolevalt praegu 6 eestlast, osad neist just lahkusid ja teised elavad mujal. Seega v6ib arvata kui palju meie rahvuskaaslaseid v6ib olla suuremates linnades.
Ahjaa... pisut t66kaaslastest: pubi ja ehituspoodi koristame Mervin'iga, kes on 60+ aastat vana, 2 lapse isa ja gei. Justnimelt! Kui ma seda veel ei teadnud, siis mulle tundus veider, miks ta mu kyynelaki v2rvist r22kima hakkas v6i miks ta mind k6netades s6na "love", "sweetheart" v6i "darling" kasutab. Nyyd ma siis m6istan. Siis meil on veel Courtney, kellega koos k2ime maju koristamas. Ta on kohati p2ris tore, aga ilmselgelt meeldib talle selle t66 juures vaid igan2dalane palgap2ev. Kolmas inimene, kellega me (peamiselt mina) peaaegu iga p2ev t66d teeme, on selle koristusfirma teine omanik e. Travise ema Carol. Meelde tuletades, Travis ise on ka omanik. Carol on samuti yle 60, aga sellegipoolest p2ris vinge mutt. Ja siis n2dalavahetuseti k2ib ka Joss meiega koristamas ja ma usun, et tema l2hemat tutvustamist ei vaja. Neljap2eval ootab meid ees v2ike firma j6uluistumine, v6ibolla leidub veel m6ni t66kaaslane, keda me pole siiani kohanud.
Ilmast nii palju, et praegu on kaks p2eva talumatult palav olnud. Umbes 32 kraadi ja mitte grammigi tuult. Eile p2rastl6unal k2isime rannas, t2na enam ei j6ua. Ma t6esti loodan, et selline ei saa olema kogu siinne suvi.
Bronnisin j2rgmiseks laup2evaks meile kohad veinituurile, mis on peale koobaste teiseks ja ilmselt ka viimaseks turismiatraktsiooniks. Okei, surfamine ka veel ja need ongi kolm asja, miks MR'sse yldse tulla. See veinituur on Kerli synnip2evakingituseks muidu. Otsustasime selle l6puks siis 2ra teha. Ootan p6nevusega...
Siiani on meil k6ik l2inud yliv2ga h2sti ning v6is juba ette aimata, et midagi mitte-nii-head peab ka juhtuma. K6igepealt otsustas mu telefon (minuga eelnevalt l2bi arutamata) otsad anda. Ilmselgelt oli see p2rast korduvaid mahakukkumis asjade loogiline k2ik. Lihtsalt oli tarvis seda viimast korda, mis juhtus kolmap2eval toidupoes.
J2rgmisena saime teada, et Joeli hostelis on vargad k2inud ja kylmkappidest kaasa haaranud k6ik, mis v2hegi v6imalik. Saagiks langes ka Jossi eelmisel p2eval pilgeni t2is ostetud toidukott. Kokku j2id oma s66gist ilma u 10 inimest. Juttude j2rgi oli tegemist kohalike tyypidega, kes samal 6htul ryystasid ka teisi backpackerseid.
Siis j6udis k2tte see hetk, kui meil m6lemal Kerliga sai villand yksteisega 24 tundi p2evas 7 p2eva n2dalas (ja nii u 3 kuud j2rjest) koos olemisest. Kaks kanget nagu me oleme! Teadsime m6lemad, et see kunagi juhtub ja minu arvates oleme ennast isegi p2ris h2sti yleval pidanud.
Ja pyhap2eval juhtus k6ige veidram asi. Nimelt meie v2ike Ford vigastas ennast ja ka tema k6rval seisvat autot. Kes, mis, kus ja kuidas... seda teab vaid see juht ise!? 6nneks katab selle kindlustus ja nyyd oleme arvatavasti u 2 n2dalat ilma autota.
Pisut t66juttu ka veel, mille eelmisel korral unustasin. Peame hankima endale ABN numbri, mis Eesti m6istes t2hendab sisuliselt FIE'ks hakkamist. Eks sellel ole omad plussid ja miinused. Hea on see, et saame kogu lubatud tunnitasu puhtalt k2tte e. ei pea makse maksma (veel). Kyll aga on kohustus teha seda majandusaasta l6pus (teame ka v2ikeseid vigureid, kuidas sellest k6rvale viilida). Kuna aga meie t66andja ei kiirusta v2ga selle numbriga, siis ei pressi meie ka eriti peale. Oli ka kuulda, et nendel iiri tydrukutel, kes enne meid sama t66d siin tegid, ei olnud ka ABN numbrit ning sisuliselt t2hendab see seda, et t66tame mustalt.
Laup2eval k2isime teiste eestlastega Busseltonis, mis on siit u poole tunni tee kaugusel. Veetsime p2eva sealses rannas. Kahjuks pole siin meie kandis selliseid randasid, kus saaks rahulikult ujumas k2ia ilma, et lained merele ei rebiks. Kes arvab, et surfiparadiis t2hendab seda, et rand on bikiinides ja bikiinideta p2evitunud n2itsikuid ja noormehi t2is, need on ilmselgelt liiga palju telekat vaadanud. Busseltoni rand j22b meist vaid pisut p6japoole,mitmemeetritest lainetest pole j2lgegi. T2pselt paras minusugusele j2rve 22res kasvanud lapsele :D.
Ja pisut n2rvik6di ka... enne Busseltoni miekut kohtasin meie tagaaias yhte purakat sisalikku. Veits k6hedaks v6ttis esialgu. Ja nagu n2ha, avastasin enda jaoks ka piltide lisamise kunsti. Tegelikult on meil igasuguseid pilte v2ga palju, luban, et panen yhe korraliku pildialbumi ka varsti yles, mida saavad k6ik n2ha.
Saime nyyd ka interneti tagasi, mida peaaegu 4 p2eva ei olnud ja mis oli ilmselge piin.
Mnjah... tervelt 5 p2eva olen saanud tunda seda k6rgharidusega koristaja tunnet. Ytlen ausalt, ma ei tunne ennast v2ga eriliselt, siiski on see k6vasti parem tunne kui olla k6rgelt haritud viinamarjapookija (v6i mida iganes me ka seal viinamarjav2ljadel tegema ei pidanud :D). Nyyd on meil v2hemalt auto, mida v6ime vabalt ka oma 2ran2gemise j2rgi kasutada.
Pyhap2eval otsustasime pisut turisti m2ngida. P2rast hommikust t66d pakkisime v2ikese piknikukuoti ja suundusime Kerli ja Joeliga l6unasse imepisikese linna Augusta poole. Tahtsime minna vaalasid vaatama, kuna enne l6unapoolkera suve algust liiguvad vaalad India ookeanist l6una poole kylmematesse vetesse. Kahjuks oli aga see kontor suletud ja vaalad j2id sel korral n2gemata. Kyll k2isime aga Austraalia k6ige edelapoolsemas nurgas, kus asus riigi k6ige k6rgem tuletorn, pyhendatud maailma k6ikidele meremeestele. Samas kohas kohtuvad ka kaks ookeani: India ookean ja L6una-J22meri. Suured nimed, eks ;) P2rast v2ikest piknikku rannas v6tsime suuna taas MR poole, aga valisime selleks pisut teise tee, et kylastada ka yhte paljudest koobastest, mis on siin piirkonnas v2ga populaaseteks turismiatraktsioonideks. Otsustasime Lake Cave'i kasuks, kuigi keegi meist ei teadnud, mida oodata. Kolmveerandtunnise giidiga tuuri eest pidi igayks meist v2lja k2ima 20AUD (pisut v2hem kui 200EEK), mis tundus esialgu pisut palju olevat. Meid viidi j2rskudest treppidest 56 meetrit maa alla, kust avanes meile ainulaadne pilt tuhandete aastate vanustest moodustistest, mill n2gemine oli kordi rohkem v22rt kui see 20 dollarit.
T66p2vad ei ole meil v2ga pikad, t2na tgime pisut ala 8 tunni t66d, mis on siiani k6ige rohkem olnud. Sellep2rast saamegi nyyd p2rast t66d v6i l6unapausi ajal n2iteks rannas peesitada. Ahjaa, t2na algas suvi ka, niiet meil l2heb ainult soojemaks. J6ulud on meil sydasuvel, mis on omaette naljakas! Aga tegelikult igatsen pisut Eesti talve ja lumist j6uluaega.
Eks n2is, kuhu meie v2ike Ford meid j2rgmisel n2dalavhetusel viib, see turistiteema on p2ris p6nev!
Karen ytles, et ma ei kirjuta yldse. Iseenesest on ju kirjutada, aga pole m6tet Karenit korrata v6i temal mind. Vahepeal on asju juhtunud. me nyyd t66tame koristusfirmas, koristame Nurgabaari ja hotelli ja pubi ja puhkemajakesi, mis on v2ga ilusad. Aga k6igest sellest on Karen juba kirjutanud. Ta on meil nyyd k6rgharidusega koristaja. :) Aga me oleme v2ga rahul. hommikul saame tunnikese kauem magada, st 2rkame 6.40 vms ja vabad oleme ka ysna varakult, liigagi. Tahaks tood teha, mitte niisama logeleda, ma pean k2sile v6tma teise too otsimise, millega aega sisustada. Meil on nyyd firmaauto ka, oh seda 6nnistust!:)
Eile k2isime pyhap2eva puhul Augustas ja yhes koopas, aga sellest r22gib Karen l2hemalt, kui ta jooksmast tuleb. Jaa... ta on meil siin tublike! T2na k2isime peale tood rannas, paar tundi olime, siis hakkas tuul puhuma ja hakkas kylm... loogiline ju!:) Aga enne randa minekut k2isime Blue Ginger's, see on v2ga hea orgaanilise-toidu-pood. Sealt ostsime kiirkaerahelbeid ja leiba... like Germany! t2itsa hea oli...puder oli super... no t6esti, milline r66m oli seda syya! koos liiga magusa maasika toormoosiga made by Kerli. Muide, Travis pani mulle uue nime, h22ldus on Kiirli. See pidavat seksikas nimi olema... juhhei:D
Aga mitte sellest ei tahnud ma r22kida... tahtsin r22kida hoopis tundest, mis on mind juba paar p2eva vaevanud. Sel tundel ei ole nime, see on segavereline tunne. Tavaliselt tuleb see siis, kui ma tahan midagi enda jaoks tavalist teha. Kellelegi helistada v6i kuhugi minna, tuttavasse kohta. Aga ei saa... sest ilmselt on kell sel kellelgi liiga vara ja ilmselt siit Suudlevaid Tudengeid otsida on raske. Ja siis tuleb see k6lav 'Hallooo' mu peas... Sa oled Austraalias... sul on siin p2ike ja soe ja seiklused ja hiiglama hea olla. Ja kui sa tahad tuttavasse kohta minna, siis mine Coles'i (suur toidupood), see peaks piisavalt tuttav olema:) Selle tunde nimi ei ole koduigatsus... see on meil k6igil juba olnud ja see on teistsugune. Kas selline tunne nagu rutiiniigatus on ka olemas? 2kki on mul see?
Aga hea uudis on veel see, et sain oma pangaasjad l6puks korda ja pangakaardi aktiveeritud ja saan raha kulutada nagu hiidpanda. Kell on praegu 21.16 ja on 6ige aeg oma emmele helistadaja kysida, kuidas Hugol arsti juures l2ks, sest see on juba 3 kord kahe n2dala jooksul ja mul hakkavad hallid juuksekarvad varsti v2lja paistma. Tsau-pakaa!
Nyyd on kyll juba piinlikult pikk aeg viimasest postitusest moodas. Katsun ennast tulevikus parandada.
Kell on kohe pool 7 6htul ja v2ljas on ikka veel 30 kraadi sooja. Tegelikult oli alles eile yks esimesi p2ikesepaistelisi p2evi yle pika aja, viimati v6isime p2ikest nautida kaks n2dalat tagasi. Vahepeal on olnud vaid vihma ja tormi ja 2ikest, mis on ka yks p6hjustest, miks meie toomoraal n6nda madalale on langenud. Reedel andsime kontorisse teada, et sel n2dalal oleme viimaseid p2evi viinamarjaistanduses tool. Coral (mingi suuremat sorti boss) sai aga suht kurjaks selle peale, sest lepingus oli kirjas, et peame tootama v2hemalt kolm kuud. Aga ausalt oeldes mind see eriti ei k6iguta, sest uus, inimlikum ja tasuvam too ootab ja kolme kuu p2rast olen ma sellest pisikesest igavast linnast nagunii l2inud. Selle toobyroo nimi, mille all me tootame, on Labour Solutions (tooj6u lahendused), nimetasime selle ymber aga Slaveour Solutions'iks (slave - ori). Ma usun, et se rohkem kommentaare ei vaja.
N2dalavahetustel me tavaliselt kodus ei passi. Eelmisel n2dalavahetusel s6itsime linnast pisut v2lja - metsa, mis n2gi v2lja nagu muinasjutumets. Tegelikult oli tegemist Karripuu metsaga (Karri forest), mis on ainulaadne maailmas. Puud kasvavad kuni 90 meetrit k6rgeks ja on hinnatud puiduga, mist6ttu on seda ainulaadset metsa ka v2heks j22nud. Nyyd on see looduskaitse all ja omaette vaatamisv22rsus. Ja kuna meie Kerliga polnud ka k2ngurusid n2inud (tegelikult mina olin, aga ainult surnud k2ngurusid), siis v6ttis Travis endale sydameasjaks meile k2ngurusid n2idata.
Sel n2dalavahetusel oli Travi synnip2ev, mida ta t2histas s6pradega Perthis. Meil oli aga hea v6imalus samal ajal tema aeda tuunida, mis tuli p2ris h2sti v2lja. Laup2eva 6htul oli meie juures v2ike istumine, kutsusime m6ned toredad inimesed meie viimasest hostelist kylla. Joel, kaks itaalia kutti ja yhe inglise tydruku. Inglane Georgia tegi ka mulle k6igi aegade suurima komplimendi: ta ytles, et tal hakkab h2bi, kui h2sti ma inglise keelt r22gin. Kui me esimest korda kohtusime, siis arvas ta, et ma olen ameeriklane. Yhe korra on mulle pakutud, et ma v6iks iirlane olla.
Pyhap2eval tegime 6iget Eesti kartulisalatit ja Napoleoni kooki. Meie suureks yllatuseks leidsime yhest pisikesest poest ka korralikku musta leiba. Leivameister oli kusjuures taanlane. On kuulda, et hapukoorega pidavat v2ljamaal raskusi olema... siin mitte, poeriiulil t2itsa olemas.
R22kides soogist, siis n2dala sees on meie p2eva tipphetked ainult soomised. Tool ootame suitsupausi, sest siis saab puhata ja osa oma l6unast 2ra syya, p2rast seda ootame l6unat, kui saab j2lle syya. 6htul pole kodus peale teleka vaatamise midagi muud teha, p2eva tipphetk on 6htusook, mida Trav plaanib pool p2eva ette. Eks see olegi yks p6hjustest, miks ma praegu nii v2he blogisse kirjutan, et siin lihtsalt n2dala sees ei toimu mitte midagi p6nevat. Sellep2rast tunnen ka pisut backpackersis elamisest puudust, seal on alati l6bus.
Ah, yks asi veel... olen nyyd paar korda autoga ka s6itnud, mis pole yldse hull. Jalak2ija on palju ohtlikum olla, sest yle tee minnes vaatame automaatselt valele poole. Autot meil veel pole ja ostuplaanid on pisut tagaplaanile j22nud, sest uuest tookohast saame ka auto kasutada... jeiii :D
Sel n2dalal on aind h2id ilmasid oodata, seega homme l2hme randa :P j2lle snorgeldama!!! Mega!
Nu'u'd on sellest omajagu aega mo'o'das, kui ma viimati kirjutasin. Vahepeal on juhtunud palju. Oleme juba kaks korda kolinud ja loodetavasti ja'a'me praegusesse elukohta pisut kauemaks, kui vaid na'dalaks. Meie esimene o'o'maja MR'is oli paras jubedus. Elasime kuuekesi tikutopsi suuruses toas, maksime u'he voodikoha eest hingehinda ehk 150 dollarit na'dalas (u 1500 EEK), mis oli ilmselgelt u'lemakstud. Meie ja'rgmiseks peatuspaigaks sai kordi ilusam hostel ku'mneid kordi toredamate inimestega - Margaret River Lodge. Meil onnestus saada neljane tuba peaaegu sama hinna eest nagu eelmises kuueses.
Siiski on backpackersid siin u'lehinnatud, seega jatkasime otsimist. Ja nagu tellitult, kohtusime laupa'eval pubis Travisega. Siis me veel ei teadnud, et me tema uuteks majanaabriteks hakkame, aga pa'rast paari koosveedetud pa'eva rannas snorgeldades ja tema juures grillides arvas Travis, et meie (mina ja Kerli) oleks talle sobivad u'u'rilised. Niisiis kolisimegi kolmapa'eval sisse. Maksame na'dalas vaid pool hosteli hinnast. Enamgi veel - detsembri alguses hakkame tema koristusfirmas to'o'le, saame paremat palka ja ka to'o'auto. Senikaua peame vastu pidama viinamarjaistanduses, mis t6siselt sakib. Joel oli meie kolimisega enam-va'hem pa'ri. Ta'na la'hme vaatama talle u'hte tuba mingis eramajas, kuigi parema meelega ja'a'ks Joel ilmselt hostelisse, kus on l6busam ja ka keelepraktika parem.
Kaks na'dalat MR's on mo'o'dunud ruttu. Enamus kohti on juba tuttavad ning linnas sees na'dalavahetuseti midagi erilist teha ei ole. Ilma autota on siin jubeigav. Aga 6nneks on meil a'a'rmiselt ku'lalislahke Travis, kes tahab meile k6iki turismiatraktsioone na'idata ning on n6us meid ringi s6idutama. Kodus l6bustab ta meid oma suurepa'rase kokakunstiga ja kui me Kerliga arvasime varem, et oskame ha'sti su'u'a teha, siis nu'u'd oleme meelt muutnud. Pa'ris piinlik, v6i mis :D !? Muidu ta'na on meie kord kokkama hakata, kiirnuudlid vist ei la'he arvesse...
Peangi nu'u'd ennast korda seadma, et miskit p6nevat teha. Rannailma ta'na pole, seega s6idame ilmselt naaberlinnaga tutvuma.
Kieran on üks igavene libekas. Mul läheb juba teda nähes süda pahaks. Muide, Kieran on InneTowni bäkkpäkersi manager või nagu ta end meile tutvustas, siis omanik. Ta on selline meeter seitsekümmend pikk, „tugeva“ kehehitusega vilistav jobukakk. Kui me Margaret Riverisse tulime, siis ta lubas meile palju tööd ja kõike, tegelikkus oli see, et ostsisime ise. Ta käib ja asjatab vahetpidamata ringi. Astub tuppa just siis kui ise tahab, koputamata muidugi, ei luba oma tekke ega magamiskotte kasutada, kaks sõna „bed bug’s“ Muidu on ta tore mees, kahe kassi ja hiidnaise Heleniga, kui sa temaga hästi läbi saad, siis saad sa soodsamat hinda..
Lisaks Kieranile on siin veel palju huvitavat. Näiteks inimesed. Meie toanaabrid on olnud Austraalia tsikk, kes on ülbe nagu emu (aga tegelikult väga tore türduk, nagu välja tuleb), eestlane Argo, kes sebib seda emu ja nad limavad nagu 24/7,absoluutselt mingit taktitunnet ei ole, üks öö oli siin mingi Melbourni narkomaan, lõhkus ühe peegli ära, et midagi ninna endale tõmmata, ühel öösel olid paarike from Switzerland, eile öösel oli somekind of prantsuse kutt, kes norises. Äkki kõik prantslased norisevad? :) Ükspäev tuli tuppa jorr from USA, no tõesti, ta on sama lodev nagu tarretis. Selline heleda habeme ja pikkade juustega tarretis. Siis on meil siin noorsad, üks sakslane või hollandlane, polegi aru saanud, näeb välja naguContra, see eesti kirjanik. Ta on tore. :) siis on sakslane Sören, kes imetleb, et me kogu aeg süüa teeme, sest tema sööb ainult kiirnuudleid ja purgi-toitu. PS! Ta kinkis mulle sünnipäevaks ühe ilusa lille, mida nad Saksamaal kutsuvad „king flower“ks. Siis on meil siin üks Darren, ma ei tea, kust ta pärilt on, aga ta on alati väga tore, naeratab ja värki, ta näeb välja nagu mingi ninjakilpkonn, aga ümaram. Üks kena iiri naine Tina oli ka, aga ma pole teda näinud, äkki läks ära. Sakslane Jonas on ka, talle on keegi eesti keelt õpetanud, ta ütleb „Tere hommikust“, „sa meeldid mulle“ ja „palun üks õlu“. Päris naljakas. Ahjaa... üks eestlane on siin veel, Ahto, ta on selline pisut omaetteolija, ta on rääkinud meile palju huvitavat, tööst ja austraalia-elust.
InneTownist veel nii palju, et alati peab enda järgi tule ära kustutama, nt kui Karen ükskord dušši all oli, siis keegi kustutas tule ära. WCs haiseb nagu 90date alguses kappi pandud koi-tõrjuja-tablett. Meie tuba on samasugune nagu veneaegne sõjaväe kasarmu. Kümme ruutmeetrit - kuus voodikohta. Ja kuna Joel oli nii džentelmenlik, et võttis ise ainukese vaba voodi, siis pidin mina üleval magama, kuigi ta teadas, kui räigelt ma üleval magamist vihkan. Lisaks sellele kukkusin ma peaaegu voodist alla, kui sealt alla ronima hakkasin, sest oh imet, redeleid ju polnud. See ei lähe arvesse, et ma veits veinine olin:)
Ja ikkagi need kassid... need siblivad igal pool ringi... isegi köögis, kui me süüa teeme...pfff! Terrass on nagu vabaõhu-kelder, sinna on kogunenud parasjagu träni, ok, lauad-toolid ja grill on muidugi olemas, nagu igal Austraalia terrassil, aga noh, palju muudki, mis seal olema ei peaks. Kogu jutu lõpetuseks võiks öelda, et InneTown Backpacker on üks igavene urgas.
Muide, me kolisime 5dal novembril, mu sünnipäeval, Margaret River Lodge’sse. Seal on hullult kena, iga tuba on nagu väike majake. Aed on suur ja armas, meenutab mulle minu ristivanemate aeda.
Kas keegi teab, kui suur kogus on üks persetäis? Vastan ise: see on täpselt selline kogus pilusid, kui palju oli neid täna viinamarjaistanduses tööd tegemas. Jah, oleme nüüd esimese päeva täiesti ametlikult tööl ära käinud ja seda terve persetäie hiinlaste-japside-korealaste-taiwanlaste ja muude sellistega :D Ei jõudnudki neid kokku lugeda. Neid on kõik kohad täis, täitsa imelik lausa.
Töö saamisega oli väga lihtne. Linnas on kaks tööagentuuri, mis otsib farmidesse hooajaliste tööde tarvis inimesi. Esimeses meile korraga väga lootust ei antud, teises visati kohe lepingud ette ja sooviti, et me esmaspäevast e. 2. nov alustaks. Hiljem saime veel kaks kõne esimeset agentuurist, aga vabandasin viisakalt, sest meil oli töö juba olemas. Kirjutasime igale poole alla ilma, et me teaks, mis meid tegelikult ees ootab.
Esimene tööpäev möödus suuremate üllatusteta. Võibolla hämmastas vaid see, kui palju aega, raha ja hoolt kulutatakse ühe viinamarjataime peale, et vilju saada. Nägin kahel korral ka ämblikku, kelle hammustus võib olla täiskasvanud inimese jaoks surmav. Inglise keeles redback. Ka jutud madudest meie tiimijuhi Jules'i suust olid pisut hirmuäratavad. Tema jaoks tundus uskumatu, et meil Eestis on vaid üks mürgine madu. Väsimus seljas ja jalgades ei tulnud samuti üllatusena, sest teadsime kõik, et töö on füüsiliselt raske. Ootan hirmuga järgnevate päevade lihasvalu. Täna on hea magama minna teadmisega, et pole lihtsalt niisama passinud. Mittemidagi tegemine (meie kõikide eelnevate päevade põhitegevus) on ikka kuradima raske.
Samas on meil mõned üksikud põnevamad seigad ka möödas. Farmer Anthony, kellega me teel MR'sse kohtusime, viis meid laupäeval randa surfivõistlusi vaatama. Ilm oli väga tuuline, aga vaatepilt mitmemeertiste vahuste lainete ja kauni liivarannaga India ookeanile oli vägagi nauditav. Hiljem läks meie väikese pere meespool ehk Joel Anthony ning teiste meestega esimest korda golfi mängima. Aga seda, kuidas tal seal läks, saame loodetavasti peagi kugeda tema postitustest :D
Margaret Riveris on praegu meie viies öö. Praegune hostel meid ei rahulda, seega käisime esimese paari päevaga kõik linna majutuskohad läbi ning leidsime endale sobiva. Linna keskusest asub see küll väljaspool, kuid autoga (mida meil veel pole) poleks vahet.
Praeguseks lõpetan, sest homne äratus on 5:35, et jõuaks õigeks ajaks tööle.
On neljapäeva keskpäev. Eilse helistamise tulemusena kutsuti meid ühte tööhostelisse Margaret Riveris. Seega istumegi juba bussis ja liigume Perthist ligi 300 km lõunapoole. Alguses arvasime, et see on mingi pisike ja vaikne linnake. Teistele oma plaanidest rääkides imestasime, et peaaegu kõik teadsid seda kohta ning pealegi selgus, et see on Lääne-Austraalia vingeimate lainetega surfiparadiis (surfarite lemmikuks Austraalias on Kullarannik (Gold Coast), mis jääb hoopiski teisele poole mannert ehk idarannikule). Ootused ja lootused tõusid veelgi. MR'i lähedusse sisemaa poole jääb mitmeid viinamarjaistandusi ja ühes neist peaksime või võiksime tööd saada. Võimalus on suur, öeldi meile. Kuna viljad valmivad alles uue aasta alguses (vist), siis on töödeks okste lõikamine ja muu selline. Tunnipalgaks öeldi meile 14-18 dollarit, aga farmitöö tavaliseks taksiks pidavat olema 17 dollarit tunnis. Eks see kõik oleneb.
Autot meil veel pole, aga plaanime selle MR'st osta, seal pidavat hinnad pisut madalamad olema kui Perthis. Oma auto tuleb igal juhul kasuks, sest transport hostelist farmi maksab ja pealegi on ka teistele võimalik väikese kopika eest küüti pakkuda ning töö lõppedes teistest sõltumatult edasi liikuda.
Muidu viimane õhtu Billabong hostelis möödus rahulikult. Kerli juba magas (vahemärkus: ta magab kogu aeg;)) ja meie Joeliga mõtlesime sedasama teha, kui astus sisse meie uus toanaaber: pisut kahtlane Londonist pärit boheemlasest surfar Jamie. Hiljem selgus, et ta on täitsa tore ning ka meie esimene surfikoolitus pärineb temalt. See tähendab, et Jamie kargas nari ülemisel voodil, demonstreerides meile innukalt ja üksikasjalikult, kuidas peab surfilaual seisma. Sealjuures tõsiseks jääda oli võimatu. Hiljem saime veel viiendagi elaniku meie väiksesse tuppa, kus oleme suure osa ajast vaid kolmekesi elanud.
Vahepeal, teel MR'sse tegime väikese vahepeatuse, kus tuli väga familiaarselt meiega rääkima kohalik farmer olles huvitatud meie päritolust. Tööd tal pakkuda ei olnud, aga vahetasime numbreid ja reedel oleme oodatud MR'i inglise pubisse tema ning ta sõpradega pidutsema. Joosep sai pealegika kutse golfimängule.
PS! Üheks kaasautoriks meie blogis peaks olema ka Joel, aga kuna üks reegel oli, et kirjutada tuleb kaine peaga, siis see ongi põhjuseks, miks me tema postitusi veel ootama peame. Lihtsalt ta pole veel kaineks saanud. ;)
Kell on 11, käisime siin hommikusöögil ära ja nüüd Kerli ja Joel magavad. Teadagi, miks! Siin Billabong Backpackers Resort'is käib igal õhtul pidu. Inglastel on selle kohta üks hea väljend: „Is it a day?" Ehk siis kas on üks nädalapäevadest ja kui ON, siis võib juua. Kuulsin seda ühelt meie Saudi-Araabia juurtega inglaselt, Wes'ilt. Muidu on meil kolmepeale neljane tuba, ainult kahel ööl on siin keegi veel ööbinud. Inglane Wes ja üks sakslane Daniel. Wes oli äge tüüp, oma 14-kuulise reisi ajal (sellest 10 kuud Austraalias) on tal nii mõndagi juhtunud, päris huvitav oli teda kuulata. Selliste inimestega on igati kasulik läbi saada, neilt on tõsiselt palju õppida. Eks näis, kas täna tuleb ka meile seltskonda juurde.
Töö kohta nii palju, et oleme nüüd kahes tööbüroos käinud, arvasime kõik, et seis on kehvem, aga ühest kohast (AussieJobs) anti meile isegi lootust järgmine nädal Perthist u 300 km lõunas tööd saada. Nüüd peame mõned korrad nädalas end näole andma, siis tõstetakse meid taas tööotsijate nimekirja etteotsa. Samas räägitakse seda juttu kõigile, kes vähegi tööd otsivad. Kuuldavasti on eestlased siin heas nimekirjas, seega on meil ehk pisut rohkem võimalust. Eestlasi on palju!, samas büroos tervitati meid juba lausega „Hello, Estonians!", kui me teisel päeval sisse astusime. Välimuse järgi me pidavat välja nägema nagu iirlased (kas tõesti nii koledad) :S. Ka siin hostelis oleme Estonians, nimepidi pole tarvis kutsuda, kuna oleme alati kolmekesi koos.
Inimesed on väga toredad, rõõmsad, viisakad ja lahked. Kõik backpackerid, aga ka kohalikud, v.a. aborigeenid – need on ju puhta metslased. Päriselt! Tegelikult oli see teada, et ka jogurtil on rohkem kultuuri kui pärismaalastel, aga ma poleks uskunud, et kõik aborigeenid (võibolla mõningate eranditega, aga ma pole veel ühtegi täheldanud), kes tänaval vastu tulevad, räuskavad, on ennast nii kinni tõmmanud, et ei jaga enam midagi, käivad riides nagu kaltsakad ja on muidu ka koledad.
Muidu on siin elu ilus, kiiret ei ole kusagile. Näiteks toidupoes müüjad küsivad su päeva kohta ja pakivad ise sujuvate liigutustega kogu ostetud kraami. Austraallased on laisad, töötavad max 4 tundi päevas, aga sellest piisab, et hästi ära elada. Inimesed on õnnelikud ja oskavad asju vabalt võtta.
Perth – linn, kus me praegu oleme – on Austraalia kõige päikeselisem osariigi pealinn. Inimesi elab siin pisut rohkem kui Eestis kokku ehk u poolteist miljonit. Kui jalutada kesklinna poole idast, jätab linn üsna tagasihoidliku mulje, heites pilgu Swani jõe poolt, avaneb aga hoopis teistsugune vaade taevasse kõrguvate pilvelõhkujate, vaateratta ja kaunite palmipuudega.
Pisut headmeelt ka teile sinna Eestisse. Täna on terve päev hoovihma sadanud, kuigi on soe. Tavaline Eesti suvi.
Katsun edaspidi enam mitte nii pikki postitusi kirjutada, nagu viimane kord, seega lõpetan nüüd ja hakkan helistama erinevatesse tööhostelitesse. Ehk joppab ja saame peagi tööd.
Kell on 7 hommikul. Joon kohvi, vaatan aknast pisut tuulisele India ookeanile ja söön Tutti-Frutti komme. Laual seisab eilne poolik valge veini pakk ja ma ei pea kiusatusele vastu. Lõpuks ometi rahulikum hetk, et mõelda kõigele, mis viimase kolme päeva jooksul juhtunud on. Tundub, et ma võiks sellest lausa kolmeosalise raamatute sarja kirjutada J. Aga alustan sealt, kus Kerli pooleli jäi, oleme ju siiani teinud kõike koos.
Lõpuks ometi lennukis, mis nägi välja nagu Tere! piimapakk, päriselt! =). Sõit Kuala Lumpurisse (edaspidi KL) võttis aega 14 tundi, mis esialgu tundus hirmutav, aga kuna suurema osa ajast õnnestus meil magada, siis möödus reis oodatust kiiremini. Ajas rändasime 7 tundi ette, mis lõi meie päevarežiimi pisut sassi, kuid kui me täna päeval magama ei lähe, peaks kõik jälle jonksus olema.
Kuala Lumpur
KL’s ootas meid 33 kraadi sooja, meeletu niiskus ja läppunud hais, millega aga harjus kiiresti (Kerli niiväga mitte). Järgmise lennuni oli meil aega u 9 tundi. Viskasime oma pagasi pakihoidu ja istusime bussile, mis viis meid otse linna, pilet maksis 8 MYR’i (Malaisia ringgit’it) ehk u 28 krooni. (Et Stanstedi lennujaamast Londonisse saada, pidime ühe bussipileti eest välja käima 10 naela ehk u 180 krooni, kusjuures vahemaad olid peaaegu samad.) Kesklinn oli ühe tunni tee kaugusel ja busse sinna vooris väga tihti ja et kõigile ikka selge oleks, kust-kuhu-mis-mida-kuidas??? siis juhatas meid bussni valjuhäälselt vähemalt viis kollastes särkides noorsandi. Bussist maha tulles hakkasid ootuspäraselt kõik taksojuhid meile vägagi innukalt oma teenust pakkuma. Esimese asjana soovisime neid kuulsaid kaksiktorne näha, aga selgus, et need jäid meist üsna kaugele ja kuna meie aeg oli piiratud, siis sisustasime seda pisut teisiti kui tornide taustal pildistades. Kuna kõhud olid tühjad, tahtsime maitsta ehtsat malaisia toitu. Buss peatus Hiltoni hotelli ees, kus oli ka ilmselgelt turistidele mõeldud kaubanduskeskus. See oli puhas ja korralik ning inimesed rääkisid täiesti arusaadavat inglise keelt. Tänava teine pool oli aga täis väikeseid poekesi, putkasid ja sagivaid ning meie jaoks täiesti umbkeelseid kohalikke murjameid. Kuidagi õnnestus meil ka tänav ületada.
Leidsime koha, kuhu otsustasime maha istuda ja süüa tellida. Viipekeele abil saime esialgu hinnas kokku lepitud, et riis, ühte sorti salati ja ühe liha, kana, kala vms maksab 3 MYR’i, lõpuks pandi meile kõigile riisi, soovitud kana mulle ja Joelile, krevettidega kastet Kerlile, ja kahte sorti salatit ning küsiti taldrikutäie eest 5 MYR’i (u 17 krooni). Meie jaoks oli see raha siiski väike ning pahanduste vältimiseks otsustasime ära maksta, sest meid ümbritses terve trobikond kohalikke. Joel tellis Coca-Cola’t, selle asemel hakkati talle mingit kahtlast piimakohvi kokku segama. Kui lauda istusime, toodi meile karbiga kahvleid, igaüks erinevast komplektist, natukese aja pärast kilekotiga roosasid salvrätikuid ja kui saadi aru, et toit oli meie jaoks (minu jaoks mitte eriti) liiga vürtsine, siis saime ka kolm kruusitäit jäävett, kuhu oli kõrsgi sisse torgatud, aga mille me jätsime igaks juhuks puutumata. Toit oli üsna jahtunud, vürtsikas, maitsetu salatiga ja üldkokkuvõttes veidike kahtlane. Hirmuga ootasime, et millal põhja alt lööb, õnneks ei juhtunud seda mitte kellelgi meist.
Pärast söömist liikusime sellel tänaval pisut edasi, et osta pudeliga vett ja fotokale patarieid, kuna akud olid tühjaks saanud. Nelja patarei eest maksime 4.40 MYR’i (u 15 krooni), kauplemisest ei tulnud midagi välja, ja mitte väga suureks üllatuseks saime teha kummagi fotokaga vaid paar pilti J. Liikusime tagasi teisele poole tänavat, kus tundsime ennast pisut turvalisemalt. Ostsin endale imeodavalt imeilusa rahakoti, vöö ja Kerliga kahepeale ühed vinged jalanõud, eks näis, kui kaua need vastu peavad.
Otsustasime lennujaama varakult tagasi minna, et taaskord lennukile jõudmiseks sprintima ei peaks. Bussis taaskord magasime. Lennujaamas tundus lausa imelik, et meil niipalju aega on ja kiirustada pole vaja J. Soojusega olime juba nii harjunud, et konditsioneeriga hoones hakkas lausa jahe. Istusime väljas ja jälgisime inimesi. Aasia tüdrukud on üldiselt väga kenad, mehed mitte, neil on vunts jube in, millest ma väga aru ei saa. 9.10 tegime ära check-in’i ja saime veel oodata. Lõpuks viis meid 5-tunnine reis Tere! piimapakis Perthi.
Lõpuks ometi Aussi
Õnneks sain KL’s Raunoga ühendust võtta ja ta tuli meile poole kuueks lennujaama vastu ning viis meid enda juurde, kus elavad veel kolm eestlast (Eiko, Raks ja Eero). Hommikul bronnisime ära neljase toa kesklinna lähedal Billabong Backpackers hostelis ning viisime oma asjad sinna. Siis tegime esialgu kolmepeale ühe telefoninumbri ja ajasime korda pangaasjad – pangas töötas imetore Kirsty, no tõesti, siin on toredad inimesed, nii hullult sõbralikud. Internetis saab ära teha tax file number’i ja esmaspäeval tuleb käia Immigration Office’is, et viisakleebis saada ja end ajutise immigrandina arvele võtta. Tagasi Rauno juurde tulles osteti neljaliitrine pakk odavat veini ja kast õlut ning läksime nende maja all oleva basseini äärde tsillima :P (muidu päris rannani oli vaid max 100 meetrit). Palav oli, väga palav ja ma olin väsinud, vedasin oma lamamistooli palmi alla varju ja lasin silma looja. Õhtupoole pidu jätkus, kuna oli reede. Kasutasime külalislahkust ja jäime siia ööseks, mistõttu läks üks öö hostelis meil täitsa raisku. Aga ma ei kurda, sest korter on mega ja vaade aknast on hingemattev.
Eestlased, kes meid vastu võtsid, arvasid, et meil ongi nüüd selline ettekujutus Austraalias elamisest. Tegelikult ma usun, et meil veel läheb raskeks, aga vähemalt ma tean, mille poole püüelda.
Olen praegu õnnelik ja rahul, kuigi teadmatus järgneva paari nädala suhtes närib pisut hinge.
20.okroober kell 8.05 helistas mulle Karen. „Kaugel oled?“ „Me hakkame kohe minema.“ 8.30 olime Jossi maja ees. Sõit kulges nii meil kui ka Karenil kenasti.
Jõudsime Valka. Siinkohal mainin, et Valga on ikka paras pommiauk. Rongijaamas pole ühtki silti, kust läheb rong Riiga või midagi. Nuputasime siis ise. Ja läks väga kiireks. Kareni isa praktiliselt hoidis rongi kinni, kuni meie kohvritega peale jooksime. Täname Kareni vanemaid, Kuldarit, Kuidot, minu õde, kes meiega kaasa jooksidJ. Esimesed kümme minutit olid rongis vaiksed, siis hakkasime kaasapakitud sööke sööma. Nagu viienda klassi ekskursioonil oleks. Minu emme tehtud pitsa läks kõigepealt, siis Kareni emme tehtud kotletid ja šnitsel. Rongi peal panime maksa ka käima, väike Jääger ei tee ju kellelegi pahaJ. Mingis peatuses tuli üks ontlik dressides härrasmees peale, pisut svipsis, aga ta ei lasknud end sest heidutada ja flirtis meiegaJ no hüva, Jossiga mitte nii väga, rongisõit kulges tavaliselt, ei midagi erilist.
Riiga jõudes ütles Joss, et nii hea vaba tunne on. Nii oligi. Selline... sada aastat võiks maailma vallutadaJ Riias panime kohe kohvrid Origo hirmkallisse pakihoidu. Läksime linna. Ok, tegelikult tegime ringi ümber kvartali:) Riias on üllatavalt palju venekeelseid reklaame ja iga teine inimene suitsetas. Riia emajõe ehk Daugava ääres romantilist piknikku (jah, jälle sõime) tehes nägime süstivat narkomaani. Hüva, see polnud küll teab mis romantika koht, kuskilt silla alt pugesime sinna. Teised ja kolmandadki külalised seal jõe ääres olid kahtlased. Kui meil külm hakkas, läksime tagasi Origosse, istusime kuskil kohvikus. Kuue ajal hakkasime buss nr 22 lennujaama sõitma. Lennujaamas oli meil nii palju aega, panime enda punkri püsti... arvake ära, mis me seal tegime! Sõime, muidugi. Et kohvreid kergendada, siis jõime ka. 21.50 oli gates closed. Turvakontrollis olime me muidugi lambad. Me keegi ei olnud pannud oma käsipagasi vedeliku-tooteid plastic bagi. Joosep viskas oma asjad minema, turva-tädi pani minu asjad ise kilekotti ja kurjustas minuga, mõned asjad viskasin minema kah... nii kurb, Kareniga ei viitsinud ta enam kurjustada ja Karri asjad jäid alles. Vähemalt on meil, millega pead pestaJ. Lend Riiast Londonisse kestis 2 tundi. Läksime ajas kaks tundi tagasi. Mina muidugi magasin lennu ajal. Karen ja Joel ka vist natukene. Kareni jaoks oli see esimene lennureis, jaa, päriselt. Tal läksid kõrvad koguaeg lukku. :)
Londonis me otsustasime ööbida lennujaamas, nii nagu teised paarsada inimest, kes olid erinevatesse lennujaama nurkadesse oma magamiskotid lahti rullinud. Esimese õnnestunud lennureisi puhul tegime mõned õlled. Mina, blokkija, muidugi jõin ainult kaks sõõmu ja jäin umbes kell üks magama, aga seda enam said mu sõbrad juua. Karen ja Joosep on ikka parajad joodikud. Nad olid kolmeni joonud.Inimesed käisid mööda ja ütlesid üksteisele: „Look, they have like a piknik here!“ Kolme ajal öösel aeti meid meie pesast ära, magasime just „gate“side ees ja need tehti lahti. Kolisime siis kenasti ümber ja mina magasin edasi nagu laps. Viie ajal hommikul hakkas lennujaamas elu pihta, hull sagimine. Meie ärkasime alles kell kuus. Hommikused protseduurid tehtud, sõime igaüks ühe topsi-nuudliroa, panime kohvrid pakihoidu (üks kohver=8,75 naela) ja läksime linna. Bussisõit Londonisse kestis peaaegu kaks tundi. Selle ajal me muidugi magasime. J Linnas leidsime kohe infopunkti üles, ohooo, see oli suletud, aga mingi tore vanahärra jagas seal ees linnakaarte, kus põhilised vaatamisväärsused peal. Esimene „must see“ – Buckinghami palece – jõime kuningannaga teed ja värki. Hea küll, tegelikult saime ainult aia ääres pilte tehaJ PS! Karen on igavene jaapanlane, pilti on vaja teha alati ja kõigest. Uuh! Ei jaksa ju kogu aeg ilus olla! (siia alla pilt, kus me undergroundi läheme) Järgmisena läksime Westminster Abbey juurde, seal oli jsut vahtkond vahetunud ja me ei näinudki karvamütsidega poisse.Siis leidsime Big Beni üles. Seal pidime ju umbes 300 pilti tegema. Õnneks said meie seebika akud tühjaks. West Minster Bridge peal saime Kadri Varulaga kokku. Tsau, Kats!:) kadri viis meid sööma, mäkiga ei saa alt minna. Siis tegeime pindi õlut igaüks, ok, ma jõudsin juua vaid pool sellest. Khuul oli see, et barmen oli Sydneyst. Ta küsis meie ID-sid ja imestas, et Eestist oleme, tuli jutuks, et suundume Aussiesse, ta soovitas meil Sydneysse ka kindlasti minna. Pint tehtud, suundusime tagasi lennujaama. Selleks tuli meil metrooga sõita. Metroo tunni pilet maksab 4 naela=70 EEKi!!! Nii... Londonist pidid bussid iga 20 minuti järel käima, ohooo... juhtus aga nii, et üks buss jäi tulemata, see, millega meie minema pidime ja kogu lennureisi ajal mõtlesime, et wtf... kas me jõuame!? Karenil oli ühes käes kastan, teises käes tema India elevant. Keegi ei rääkinud sõnagi. Kurat, kui me ei jõuagi. Ostame pileti Riiga? Pfff... sada aastat ei! Buss jõudis 17 minutit enne check inni lõppemist Stanstedi. Ma pole vist nii kiiresti jooksnud peale 8da klassi kevadist spordipäeva. Me Jossiga läksime kohvrite järg, Karen otsis üles koha, kus check inni teha saab. AirAsia tädi oli nii tore.. tõsiselt! Muidugi naeris ta Joosepi passipilti, ta on seal umbes kolmene. Peale check inni ja närvivapustuse äärel olemist, tegime kõik ühe rahupiibu. Siis saatsime kodustele kaardid, mis me Londonist ostsime. Ja jõime veits kohvi, mis oli puljongi maitsega, sest Joosu jõi kohvitopsist eelmisel õhtul suppi. Gate’st läbi, vaatasin ma juhuslikult mingit monitori, kus oli kirjas, Kuala Lumpur „last call“, jälle jooksmine. Jõudsime siis kenasti boardingu ooteruumi, ootasime veits ja saimegi lennukile. Uuh... milline päev! :) Lennukis istusime kõik koos, neljases reas, paremalt – mina, Karr, Joosep ja mingi inglise poiss. Air Asia stjuardessid... ooo... kaunis, kaunis, kaunis! Küsisime koguaeg neilt hot waterit, et oma pakisuppe süüa, nad ei saanud üldse aru, miks meil seda vaja on. :) Lend kestis umbes 13 tundi ja ma arvan, et 11 tundi sellest ma magasin. Karen ja Joosu tunduvalt vähem, nad sõid selle aja jooksul 200g šokolaadi ja siis tegid veel mitte-muhvigi. Malaisias lennukilt maga astudes, tundisme kuumust, no see oli ikka hull... Eestis on solaarium isegi külmem :)
Jah, nüüd võib öelda, et on jäänud 2 nädalat minekuni (tegelikult 15 päeva), mis tuletab mulle meelde, et alates tänasest saab onlinecheck in'i ära teha, et Riiast Londonisse sõita. Enam ei tundu see kõik nii erakordne, kuna oleme ühed paljudest, kes Austraaliasse lähiajal sõidavad või juba seal on. Pealegi olen minemise mõttega juba täielikult harjunud, võibolla liigagi. Inimesed pole isegi üllatunud meie plaanidest kuuldes, sest eestlasi lendab Aussisse viimasel ajal tõesti hordidena.
Kõige esimesena (juba augusti lõpus tegelikult) tegime Kerliga ära viisa, millele saime vastuse juba mõne tunni jooksul. Siis nädalake hiljem ostsime ära lennupiletid. Nüüd on jäänud vaid reisikindlustus ning tervisekindlustus, siis on suuremad vältimatud kulutused tehtud. Tööl olen võiduka lõpuni, et võimalikult palju raha kaasa võtta. Kohustuslikus korras peaks Working Holiday Maker viisaga olema see 5000 AUD (u 45 000 EEK), aga nagu on kuulda olnud, kellelgi pole seda kontrollitud. Kui meil seda kontrollitakse, siis jääme ilmselt kõik kolmekesi piiri peale.
Asjad olen mõtetes juba ära pakkinud, aga tegudeni pole veel jõudnud. Oma kappides teen küll ruumi oma toa uuele omanikule. 15+10 kg... Alguses ma ei kujutanud ette, kuidas ma terve aasta jagu manti 15ks kiloks muudan, aga nüüd hakkab tunduma, et minu kohvrisse ei mahugi nii palju nagu lubatud on, kui ma juhuslikult kullakange vedama ei hakka.
Katsusin just, enne oma esimest kirjutist meie kolme (minu, Kerli ja Joeli) ühisesse ajaveebi, üles leida mingsugused populaarse blogi kirjutamise kuldreeglid, mille otsa ma umbes kuu aega tagasi sattusin. Aga tulutult... Seal oli terve nimekiri asjadest, millest ei tohiks kirjutada. Tahtsin need siia kopida, et näidata, missuguseid reeglite vastu ma tõenäoliselt rämedalt eksin. Aga mitte eranditult... Siin mõned, mis mulle meenuvad:
Ära kirjuta oma lastest! (No sellest reeglist pean kohe kindlasti kinni, samas võibolla ka mitte. Kerliga tegime nalja, et Joeli näol saame kaasa endale suure lapse... huvitav, kas kehtib võrdus: suur laps=2 last. Hope not! No offence, Joel! :D)
Kedagi ei huvita, mida sa hommikuks sõid! (Aga võib ka juhtuda, et (hommiku)söögist saab meiesugustele immigrantidele defitsiit. No ja igasugused suursündmused leiavad ikka kõlapinda meie blogis.)
Kirjuta kaine peaga! (Läheb raskeks! Viimane kord, kui ma Austraalia peeti mekkisin, oli mu kalli vennaraasu, keda ma kindlasti igatsema hakkan, sünnipäeval. Siis juba mõttega, et kas läheb alla?! Jumal tänatud, kõlbas juua küll!)
Ära lahmi, ära pritsi tatti! (Ma ei teeks seda mitte iial :D, kuigi mõned kaasreisijatele adresseeritud peene huumori repliigid ja kerge iroonia on aeg-ajalt ikka õhus.)
Kuna mu kirjaniku meisterlikkus annab soovida, siis ei pretendeerigi Eesti kõige populaarsemate blogide edetabeli esikohale. (Kindlasti teeb ka Savisaar meile ära. :D) Ja eks seda sai alustatud ikka pigem endi pärast, et kõik käigud, tegemised, mõtted, emotsioonid korraga kirja panna, ajapikku mingid asjad ju ununevad või omistavad hoopis teise tähenduse. Muidugi teeb hiiglama suurt rõõmu, kui see kõik pakub huvi või veelgi enam! läheb korda kellelegi peale meie kolme.
Kuu aja pärast oleme Austraalias. Nii palju on veel teha ja nii palju on tehtud. Muide, me ei lähegi kahekesi, üks noorsand Joel tuleb ka kaasa. Niisiis läheme kolmekesi. Enne minekut toimub veel suur pidu, kõik meie sõbrad ei kujuta ju ette, et nad ei saa meiega ilmselt aasta aega koos olla, veinitada, nalja visata, üksteise eludes osaleda. Pidu toimub 15.oktoobril, kus mujal, kui Maasikas... ole kohal!:) Kooselu Kareniga harjutame ka juba. Ta on üsna talutav:) ja mina olen üsna salliv:) Kui ma enam ei kirjuta, ju Karen ei võtagi mind Aussiesse kaasa:) Aga tagasitulles tegemise juurde, siis üks suur asi, mis on vaja ära teha/mõelda - mis me kaasa võtme. 15+10kg. Appiiiii... Mul ei ole halli aimugi! Karen arvas, et talle piisab 1 rinnahoidjast ja 2 paarist pesust, mõned särgid ja paar pükse. Joeliga aka Jossiga on raskem. Temal on mitu kilo jalanõusid, telgid-möllud, ta on ju isane, kannab raudrüüd - mis on raske:) Aga mis ma siin ikka tögan oma nunnusid, ilmselt pakime kõik midagi mööda:)
PS! praegu on uudistes lugu, kus Austraalia kagurannik on kattunud punase liivaga, liivatorm oli. uuhuuuu.... ma loodan, et vanaema seda ei vaadanud :)
