Kunagi on ikka esimene kord.

Katsusin just, enne oma esimest kirjutist meie kolme (minu, Kerli ja Joeli) ühisesse ajaveebi, üles leida mingsugused populaarse blogi kirjutamise kuldreeglid, mille otsa ma umbes kuu aega tagasi sattusin. Aga tulutult... Seal oli terve nimekiri asjadest, millest ei tohiks kirjutada. Tahtsin need siia kopida, et näidata, missuguseid reeglite vastu ma tõenäoliselt rämedalt eksin. Aga mitte eranditult...
Siin mõned, mis mulle meenuvad:

• Ära kirjuta oma lastest! (No sellest reeglist pean kohe kindlasti kinni, samas võibolla ka mitte. Kerliga tegime nalja, et Joeli näol saame kaasa endale suure lapse... huvitav, kas kehtib võrdus: suur laps=2 last. Hope not! No offence, Joel! :D)
  
• Kedagi ei huvita, mida sa hommikuks sõid! (Aga võib ka juhtuda, et (hommiku)söögist saab meiesugustele immigrantidele defitsiit. No ja igasugused suursündmused leiavad ikka kõlapinda meie blogis.)
  
• Kirjuta kaine peaga! (Läheb raskeks! Viimane kord, kui ma Austraalia peeti mekkisin, oli mu kalli vennaraasu, keda ma kindlasti igatsema hakkan, sünnipäeval. Siis juba mõttega, et kas läheb alla?! Jumal tänatud, kõlbas juua küll!)
• Ära lahmi, ära pritsi tatti! (Ma ei teeks seda mitte iial :D, kuigi mõned kaasreisijatele adresseeritud peene huumori repliigid ja kerge iroonia on aeg-ajalt ikka õhus.)

Kuna mu kirjaniku meisterlikkus annab soovida, siis ei pretendeerigi Eesti kõige populaarsemate blogide edetabeli esikohale. (Kindlasti teeb ka Savisaar meile ära. :D) Ja eks seda sai alustatud ikka pigem endi pärast, et kõik käigud, tegemised, mõtted, emotsioonid korraga kirja panna, ajapikku mingid asjad ju ununevad või omistavad hoopis teise tähenduse. Muidugi teeb hiiglama suurt rõõmu, kui see kõik pakub huvi või veelgi enam! läheb korda kellelegi peale meie kolme.

23.09.2009 - Kerli räägib:)

Kuu aja pärast oleme Austraalias. Nii palju on veel teha ja nii palju on tehtud. Muide, me ei lähegi kahekesi, üks noorsand Joel tuleb ka kaasa. Niisiis läheme kolmekesi. Enne minekut toimub veel suur pidu, kõik meie sõbrad ei kujuta ju ette, et nad ei saa meiega ilmselt aasta aega koos olla, veinitada, nalja visata, üksteise eludes osaleda. Pidu toimub 15.oktoobril, kus mujal, kui Maasikas... ole kohal!:)
Kooselu Kareniga harjutame ka juba. Ta on üsna talutav:) ja mina olen üsna salliv:) Kui ma enam ei kirjuta, ju Karen ei võtagi mind Aussiesse kaasa:)
Aga tagasitulles tegemise juurde, siis üks suur asi, mis on vaja ära teha/mõelda - mis me kaasa võtme. 15+10kg. Appiiiii... Mul ei ole halli aimugi! Karen arvas, et talle piisab 1 rinnahoidjast ja 2 paarist pesust, mõned särgid ja paar pükse. Joeliga aka Jossiga on raskem. Temal on mitu kilo jalanõusid, telgid-möllud, ta on ju isane, kannab raudrüüd - mis on raske:) Aga mis ma siin ikka tögan oma nunnusid, ilmselt pakime kõik midagi mööda:)

PS! praegu on uudistes lugu, kus Austraalia kagurannik on kattunud punase liivaga, liivatorm oli. uuhuuuu.... ma loodan, et vanaema seda ei vaadanud :)