On neljapäeva keskpäev. Eilse helistamise tulemusena kutsuti meid ühte tööhostelisse Margaret Riveris. Seega istumegi juba bussis ja liigume Perthist ligi 300 km lõunapoole. Alguses arvasime, et see on mingi pisike ja vaikne linnake. Teistele oma plaanidest rääkides imestasime, et peaaegu kõik teadsid seda kohta ning pealegi selgus, et see on Lääne-Austraalia vingeimate lainetega surfiparadiis (surfarite lemmikuks Austraalias on Kullarannik (Gold Coast), mis jääb hoopiski teisele poole mannert ehk idarannikule). Ootused ja lootused tõusid veelgi. MR'i lähedusse sisemaa poole jääb mitmeid viinamarjaistandusi ja ühes neist peaksime või võiksime tööd saada. Võimalus on suur, öeldi meile. Kuna viljad valmivad alles uue aasta alguses (vist), siis on töödeks okste lõikamine ja muu selline. Tunnipalgaks öeldi meile 14-18 dollarit, aga farmitöö tavaliseks taksiks pidavat olema 17 dollarit tunnis. Eks see kõik oleneb.
Autot meil veel pole, aga plaanime selle MR'st osta, seal pidavat hinnad pisut madalamad olema kui Perthis. Oma auto tuleb igal juhul kasuks, sest transport hostelist farmi maksab ja pealegi on ka teistele võimalik väikese kopika eest küüti pakkuda ning töö lõppedes teistest sõltumatult edasi liikuda.
Muidu viimane õhtu Billabong hostelis möödus rahulikult. Kerli juba magas (vahemärkus: ta magab kogu aeg;)) ja meie Joeliga mõtlesime sedasama teha, kui astus sisse meie uus toanaaber: pisut kahtlane Londonist pärit boheemlasest surfar Jamie. Hiljem selgus, et ta on täitsa tore ning ka meie esimene surfikoolitus pärineb temalt. See tähendab, et Jamie kargas nari ülemisel voodil, demonstreerides meile innukalt ja üksikasjalikult, kuidas peab surfilaual seisma. Sealjuures tõsiseks jääda oli võimatu. Hiljem saime veel viiendagi elaniku meie väiksesse tuppa, kus oleme suure osa ajast vaid kolmekesi elanud.
Vahepeal, teel MR'sse tegime väikese vahepeatuse, kus tuli väga familiaarselt meiega rääkima kohalik farmer olles huvitatud meie päritolust. Tööd tal pakkuda ei olnud, aga vahetasime numbreid ja reedel oleme oodatud MR'i inglise pubisse tema ning ta sõpradega pidutsema. Joosep sai pealegika kutse golfimängule.
PS! Üheks kaasautoriks meie blogis peaks olema ka Joel, aga kuna üks reegel oli, et kirjutada tuleb kaine peaga, siis see ongi põhjuseks, miks me tema postitusi veel ootama peame. Lihtsalt ta pole veel kaineks saanud. ;)
Kell on 11, käisime siin hommikusöögil ära ja nüüd Kerli ja Joel magavad. Teadagi, miks! Siin Billabong Backpackers Resort'is käib igal õhtul pidu. Inglastel on selle kohta üks hea väljend: „Is it a day?" Ehk siis kas on üks nädalapäevadest ja kui ON, siis võib juua. Kuulsin seda ühelt meie Saudi-Araabia juurtega inglaselt, Wes'ilt. Muidu on meil kolmepeale neljane tuba, ainult kahel ööl on siin keegi veel ööbinud. Inglane Wes ja üks sakslane Daniel. Wes oli äge tüüp, oma 14-kuulise reisi ajal (sellest 10 kuud Austraalias) on tal nii mõndagi juhtunud, päris huvitav oli teda kuulata. Selliste inimestega on igati kasulik läbi saada, neilt on tõsiselt palju õppida. Eks näis, kas täna tuleb ka meile seltskonda juurde.
Töö kohta nii palju, et oleme nüüd kahes tööbüroos käinud, arvasime kõik, et seis on kehvem, aga ühest kohast (AussieJobs) anti meile isegi lootust järgmine nädal Perthist u 300 km lõunas tööd saada. Nüüd peame mõned korrad nädalas end näole andma, siis tõstetakse meid taas tööotsijate nimekirja etteotsa. Samas räägitakse seda juttu kõigile, kes vähegi tööd otsivad. Kuuldavasti on eestlased siin heas nimekirjas, seega on meil ehk pisut rohkem võimalust. Eestlasi on palju!, samas büroos tervitati meid juba lausega „Hello, Estonians!", kui me teisel päeval sisse astusime. Välimuse järgi me pidavat välja nägema nagu iirlased (kas tõesti nii koledad) :S. Ka siin hostelis oleme Estonians, nimepidi pole tarvis kutsuda, kuna oleme alati kolmekesi koos.
Inimesed on väga toredad, rõõmsad, viisakad ja lahked. Kõik backpackerid, aga ka kohalikud, v.a. aborigeenid – need on ju puhta metslased. Päriselt! Tegelikult oli see teada, et ka jogurtil on rohkem kultuuri kui pärismaalastel, aga ma poleks uskunud, et kõik aborigeenid (võibolla mõningate eranditega, aga ma pole veel ühtegi täheldanud), kes tänaval vastu tulevad, räuskavad, on ennast nii kinni tõmmanud, et ei jaga enam midagi, käivad riides nagu kaltsakad ja on muidu ka koledad.
Muidu on siin elu ilus, kiiret ei ole kusagile. Näiteks toidupoes müüjad küsivad su päeva kohta ja pakivad ise sujuvate liigutustega kogu ostetud kraami. Austraallased on laisad, töötavad max 4 tundi päevas, aga sellest piisab, et hästi ära elada. Inimesed on õnnelikud ja oskavad asju vabalt võtta.
Perth – linn, kus me praegu oleme – on Austraalia kõige päikeselisem osariigi pealinn. Inimesi elab siin pisut rohkem kui Eestis kokku ehk u poolteist miljonit. Kui jalutada kesklinna poole idast, jätab linn üsna tagasihoidliku mulje, heites pilgu Swani jõe poolt, avaneb aga hoopis teistsugune vaade taevasse kõrguvate pilvelõhkujate, vaateratta ja kaunite palmipuudega.
Pisut headmeelt ka teile sinna Eestisse. Täna on terve päev hoovihma sadanud, kuigi on soe. Tavaline Eesti suvi.
Katsun edaspidi enam mitte nii pikki postitusi kirjutada, nagu viimane kord, seega lõpetan nüüd ja hakkan helistama erinevatesse tööhostelitesse. Ehk joppab ja saame peagi tööd.
Kell on 7 hommikul. Joon kohvi, vaatan aknast pisut tuulisele India ookeanile ja söön Tutti-Frutti komme. Laual seisab eilne poolik valge veini pakk ja ma ei pea kiusatusele vastu. Lõpuks ometi rahulikum hetk, et mõelda kõigele, mis viimase kolme päeva jooksul juhtunud on. Tundub, et ma võiks sellest lausa kolmeosalise raamatute sarja kirjutada J. Aga alustan sealt, kus Kerli pooleli jäi, oleme ju siiani teinud kõike koos.
Lõpuks ometi lennukis, mis nägi välja nagu Tere! piimapakk, päriselt! =). Sõit Kuala Lumpurisse (edaspidi KL) võttis aega 14 tundi, mis esialgu tundus hirmutav, aga kuna suurema osa ajast õnnestus meil magada, siis möödus reis oodatust kiiremini. Ajas rändasime 7 tundi ette, mis lõi meie päevarežiimi pisut sassi, kuid kui me täna päeval magama ei lähe, peaks kõik jälle jonksus olema.
Kuala Lumpur
KL’s ootas meid 33 kraadi sooja, meeletu niiskus ja läppunud hais, millega aga harjus kiiresti (Kerli niiväga mitte). Järgmise lennuni oli meil aega u 9 tundi. Viskasime oma pagasi pakihoidu ja istusime bussile, mis viis meid otse linna, pilet maksis 8 MYR’i (Malaisia ringgit’it) ehk u 28 krooni. (Et Stanstedi lennujaamast Londonisse saada, pidime ühe bussipileti eest välja käima 10 naela ehk u 180 krooni, kusjuures vahemaad olid peaaegu samad.) Kesklinn oli ühe tunni tee kaugusel ja busse sinna vooris väga tihti ja et kõigile ikka selge oleks, kust-kuhu-mis-mida-kuidas??? siis juhatas meid bussni valjuhäälselt vähemalt viis kollastes särkides noorsandi. Bussist maha tulles hakkasid ootuspäraselt kõik taksojuhid meile vägagi innukalt oma teenust pakkuma. Esimese asjana soovisime neid kuulsaid kaksiktorne näha, aga selgus, et need jäid meist üsna kaugele ja kuna meie aeg oli piiratud, siis sisustasime seda pisut teisiti kui tornide taustal pildistades. Kuna kõhud olid tühjad, tahtsime maitsta ehtsat malaisia toitu. Buss peatus Hiltoni hotelli ees, kus oli ka ilmselgelt turistidele mõeldud kaubanduskeskus. See oli puhas ja korralik ning inimesed rääkisid täiesti arusaadavat inglise keelt. Tänava teine pool oli aga täis väikeseid poekesi, putkasid ja sagivaid ning meie jaoks täiesti umbkeelseid kohalikke murjameid. Kuidagi õnnestus meil ka tänav ületada.
Leidsime koha, kuhu otsustasime maha istuda ja süüa tellida. Viipekeele abil saime esialgu hinnas kokku lepitud, et riis, ühte sorti salati ja ühe liha, kana, kala vms maksab 3 MYR’i, lõpuks pandi meile kõigile riisi, soovitud kana mulle ja Joelile, krevettidega kastet Kerlile, ja kahte sorti salatit ning küsiti taldrikutäie eest 5 MYR’i (u 17 krooni). Meie jaoks oli see raha siiski väike ning pahanduste vältimiseks otsustasime ära maksta, sest meid ümbritses terve trobikond kohalikke. Joel tellis Coca-Cola’t, selle asemel hakkati talle mingit kahtlast piimakohvi kokku segama. Kui lauda istusime, toodi meile karbiga kahvleid, igaüks erinevast komplektist, natukese aja pärast kilekotiga roosasid salvrätikuid ja kui saadi aru, et toit oli meie jaoks (minu jaoks mitte eriti) liiga vürtsine, siis saime ka kolm kruusitäit jäävett, kuhu oli kõrsgi sisse torgatud, aga mille me jätsime igaks juhuks puutumata. Toit oli üsna jahtunud, vürtsikas, maitsetu salatiga ja üldkokkuvõttes veidike kahtlane. Hirmuga ootasime, et millal põhja alt lööb, õnneks ei juhtunud seda mitte kellelgi meist.
Pärast söömist liikusime sellel tänaval pisut edasi, et osta pudeliga vett ja fotokale patarieid, kuna akud olid tühjaks saanud. Nelja patarei eest maksime 4.40 MYR’i (u 15 krooni), kauplemisest ei tulnud midagi välja, ja mitte väga suureks üllatuseks saime teha kummagi fotokaga vaid paar pilti J. Liikusime tagasi teisele poole tänavat, kus tundsime ennast pisut turvalisemalt. Ostsin endale imeodavalt imeilusa rahakoti, vöö ja Kerliga kahepeale ühed vinged jalanõud, eks näis, kui kaua need vastu peavad.
Otsustasime lennujaama varakult tagasi minna, et taaskord lennukile jõudmiseks sprintima ei peaks. Bussis taaskord magasime. Lennujaamas tundus lausa imelik, et meil niipalju aega on ja kiirustada pole vaja J. Soojusega olime juba nii harjunud, et konditsioneeriga hoones hakkas lausa jahe. Istusime väljas ja jälgisime inimesi. Aasia tüdrukud on üldiselt väga kenad, mehed mitte, neil on vunts jube in, millest ma väga aru ei saa. 9.10 tegime ära check-in’i ja saime veel oodata. Lõpuks viis meid 5-tunnine reis Tere! piimapakis Perthi.
Lõpuks ometi Aussi
Õnneks sain KL’s Raunoga ühendust võtta ja ta tuli meile poole kuueks lennujaama vastu ning viis meid enda juurde, kus elavad veel kolm eestlast (Eiko, Raks ja Eero). Hommikul bronnisime ära neljase toa kesklinna lähedal Billabong Backpackers hostelis ning viisime oma asjad sinna. Siis tegime esialgu kolmepeale ühe telefoninumbri ja ajasime korda pangaasjad – pangas töötas imetore Kirsty, no tõesti, siin on toredad inimesed, nii hullult sõbralikud. Internetis saab ära teha tax file number’i ja esmaspäeval tuleb käia Immigration Office’is, et viisakleebis saada ja end ajutise immigrandina arvele võtta. Tagasi Rauno juurde tulles osteti neljaliitrine pakk odavat veini ja kast õlut ning läksime nende maja all oleva basseini äärde tsillima :P (muidu päris rannani oli vaid max 100 meetrit). Palav oli, väga palav ja ma olin väsinud, vedasin oma lamamistooli palmi alla varju ja lasin silma looja. Õhtupoole pidu jätkus, kuna oli reede. Kasutasime külalislahkust ja jäime siia ööseks, mistõttu läks üks öö hostelis meil täitsa raisku. Aga ma ei kurda, sest korter on mega ja vaade aknast on hingemattev.
Eestlased, kes meid vastu võtsid, arvasid, et meil ongi nüüd selline ettekujutus Austraalias elamisest. Tegelikult ma usun, et meil veel läheb raskeks, aga vähemalt ma tean, mille poole püüelda.
Olen praegu õnnelik ja rahul, kuigi teadmatus järgneva paari nädala suhtes närib pisut hinge.
20.okroober kell 8.05 helistas mulle Karen. „Kaugel oled?“ „Me hakkame kohe minema.“ 8.30 olime Jossi maja ees. Sõit kulges nii meil kui ka Karenil kenasti.
Jõudsime Valka. Siinkohal mainin, et Valga on ikka paras pommiauk. Rongijaamas pole ühtki silti, kust läheb rong Riiga või midagi. Nuputasime siis ise. Ja läks väga kiireks. Kareni isa praktiliselt hoidis rongi kinni, kuni meie kohvritega peale jooksime. Täname Kareni vanemaid, Kuldarit, Kuidot, minu õde, kes meiega kaasa jooksidJ. Esimesed kümme minutit olid rongis vaiksed, siis hakkasime kaasapakitud sööke sööma. Nagu viienda klassi ekskursioonil oleks. Minu emme tehtud pitsa läks kõigepealt, siis Kareni emme tehtud kotletid ja šnitsel. Rongi peal panime maksa ka käima, väike Jääger ei tee ju kellelegi pahaJ. Mingis peatuses tuli üks ontlik dressides härrasmees peale, pisut svipsis, aga ta ei lasknud end sest heidutada ja flirtis meiegaJ no hüva, Jossiga mitte nii väga, rongisõit kulges tavaliselt, ei midagi erilist.
Riiga jõudes ütles Joss, et nii hea vaba tunne on. Nii oligi. Selline... sada aastat võiks maailma vallutadaJ Riias panime kohe kohvrid Origo hirmkallisse pakihoidu. Läksime linna. Ok, tegelikult tegime ringi ümber kvartali:) Riias on üllatavalt palju venekeelseid reklaame ja iga teine inimene suitsetas. Riia emajõe ehk Daugava ääres romantilist piknikku (jah, jälle sõime) tehes nägime süstivat narkomaani. Hüva, see polnud küll teab mis romantika koht, kuskilt silla alt pugesime sinna. Teised ja kolmandadki külalised seal jõe ääres olid kahtlased. Kui meil külm hakkas, läksime tagasi Origosse, istusime kuskil kohvikus. Kuue ajal hakkasime buss nr 22 lennujaama sõitma. Lennujaamas oli meil nii palju aega, panime enda punkri püsti... arvake ära, mis me seal tegime! Sõime, muidugi. Et kohvreid kergendada, siis jõime ka. 21.50 oli gates closed. Turvakontrollis olime me muidugi lambad. Me keegi ei olnud pannud oma käsipagasi vedeliku-tooteid plastic bagi. Joosep viskas oma asjad minema, turva-tädi pani minu asjad ise kilekotti ja kurjustas minuga, mõned asjad viskasin minema kah... nii kurb, Kareniga ei viitsinud ta enam kurjustada ja Karri asjad jäid alles. Vähemalt on meil, millega pead pestaJ. Lend Riiast Londonisse kestis 2 tundi. Läksime ajas kaks tundi tagasi. Mina muidugi magasin lennu ajal. Karen ja Joel ka vist natukene. Kareni jaoks oli see esimene lennureis, jaa, päriselt. Tal läksid kõrvad koguaeg lukku. :)
Londonis me otsustasime ööbida lennujaamas, nii nagu teised paarsada inimest, kes olid erinevatesse lennujaama nurkadesse oma magamiskotid lahti rullinud. Esimese õnnestunud lennureisi puhul tegime mõned õlled. Mina, blokkija, muidugi jõin ainult kaks sõõmu ja jäin umbes kell üks magama, aga seda enam said mu sõbrad juua. Karen ja Joosep on ikka parajad joodikud. Nad olid kolmeni joonud.Inimesed käisid mööda ja ütlesid üksteisele: „Look, they have like a piknik here!“ Kolme ajal öösel aeti meid meie pesast ära, magasime just „gate“side ees ja need tehti lahti. Kolisime siis kenasti ümber ja mina magasin edasi nagu laps. Viie ajal hommikul hakkas lennujaamas elu pihta, hull sagimine. Meie ärkasime alles kell kuus. Hommikused protseduurid tehtud, sõime igaüks ühe topsi-nuudliroa, panime kohvrid pakihoidu (üks kohver=8,75 naela) ja läksime linna. Bussisõit Londonisse kestis peaaegu kaks tundi. Selle ajal me muidugi magasime. J Linnas leidsime kohe infopunkti üles, ohooo, see oli suletud, aga mingi tore vanahärra jagas seal ees linnakaarte, kus põhilised vaatamisväärsused peal. Esimene „must see“ – Buckinghami palece – jõime kuningannaga teed ja värki. Hea küll, tegelikult saime ainult aia ääres pilte tehaJ PS! Karen on igavene jaapanlane, pilti on vaja teha alati ja kõigest. Uuh! Ei jaksa ju kogu aeg ilus olla! (siia alla pilt, kus me undergroundi läheme) Järgmisena läksime Westminster Abbey juurde, seal oli jsut vahtkond vahetunud ja me ei näinudki karvamütsidega poisse.Siis leidsime Big Beni üles. Seal pidime ju umbes 300 pilti tegema. Õnneks said meie seebika akud tühjaks. West Minster Bridge peal saime Kadri Varulaga kokku. Tsau, Kats!:) kadri viis meid sööma, mäkiga ei saa alt minna. Siis tegeime pindi õlut igaüks, ok, ma jõudsin juua vaid pool sellest. Khuul oli see, et barmen oli Sydneyst. Ta küsis meie ID-sid ja imestas, et Eestist oleme, tuli jutuks, et suundume Aussiesse, ta soovitas meil Sydneysse ka kindlasti minna. Pint tehtud, suundusime tagasi lennujaama. Selleks tuli meil metrooga sõita. Metroo tunni pilet maksab 4 naela=70 EEKi!!! Nii... Londonist pidid bussid iga 20 minuti järel käima, ohooo... juhtus aga nii, et üks buss jäi tulemata, see, millega meie minema pidime ja kogu lennureisi ajal mõtlesime, et wtf... kas me jõuame!? Karenil oli ühes käes kastan, teises käes tema India elevant. Keegi ei rääkinud sõnagi. Kurat, kui me ei jõuagi. Ostame pileti Riiga? Pfff... sada aastat ei! Buss jõudis 17 minutit enne check inni lõppemist Stanstedi. Ma pole vist nii kiiresti jooksnud peale 8da klassi kevadist spordipäeva. Me Jossiga läksime kohvrite järg, Karen otsis üles koha, kus check inni teha saab. AirAsia tädi oli nii tore.. tõsiselt! Muidugi naeris ta Joosepi passipilti, ta on seal umbes kolmene. Peale check inni ja närvivapustuse äärel olemist, tegime kõik ühe rahupiibu. Siis saatsime kodustele kaardid, mis me Londonist ostsime. Ja jõime veits kohvi, mis oli puljongi maitsega, sest Joosu jõi kohvitopsist eelmisel õhtul suppi. Gate’st läbi, vaatasin ma juhuslikult mingit monitori, kus oli kirjas, Kuala Lumpur „last call“, jälle jooksmine. Jõudsime siis kenasti boardingu ooteruumi, ootasime veits ja saimegi lennukile. Uuh... milline päev! :) Lennukis istusime kõik koos, neljases reas, paremalt – mina, Karr, Joosep ja mingi inglise poiss. Air Asia stjuardessid... ooo... kaunis, kaunis, kaunis! Küsisime koguaeg neilt hot waterit, et oma pakisuppe süüa, nad ei saanud üldse aru, miks meil seda vaja on. :) Lend kestis umbes 13 tundi ja ma arvan, et 11 tundi sellest ma magasin. Karen ja Joosu tunduvalt vähem, nad sõid selle aja jooksul 200g šokolaadi ja siis tegid veel mitte-muhvigi. Malaisias lennukilt maga astudes, tundisme kuumust, no see oli ikka hull... Eestis on solaarium isegi külmem :)
Jah, nüüd võib öelda, et on jäänud 2 nädalat minekuni (tegelikult 15 päeva), mis tuletab mulle meelde, et alates tänasest saab onlinecheck in'i ära teha, et Riiast Londonisse sõita. Enam ei tundu see kõik nii erakordne, kuna oleme ühed paljudest, kes Austraaliasse lähiajal sõidavad või juba seal on. Pealegi olen minemise mõttega juba täielikult harjunud, võibolla liigagi. Inimesed pole isegi üllatunud meie plaanidest kuuldes, sest eestlasi lendab Aussisse viimasel ajal tõesti hordidena.
Kõige esimesena (juba augusti lõpus tegelikult) tegime Kerliga ära viisa, millele saime vastuse juba mõne tunni jooksul. Siis nädalake hiljem ostsime ära lennupiletid. Nüüd on jäänud vaid reisikindlustus ning tervisekindlustus, siis on suuremad vältimatud kulutused tehtud. Tööl olen võiduka lõpuni, et võimalikult palju raha kaasa võtta. Kohustuslikus korras peaks Working Holiday Maker viisaga olema see 5000 AUD (u 45 000 EEK), aga nagu on kuulda olnud, kellelgi pole seda kontrollitud. Kui meil seda kontrollitakse, siis jääme ilmselt kõik kolmekesi piiri peale.
Asjad olen mõtetes juba ära pakkinud, aga tegudeni pole veel jõudnud. Oma kappides teen küll ruumi oma toa uuele omanikule. 15+10 kg... Alguses ma ei kujutanud ette, kuidas ma terve aasta jagu manti 15ks kiloks muudan, aga nüüd hakkab tunduma, et minu kohvrisse ei mahugi nii palju nagu lubatud on, kui ma juhuslikult kullakange vedama ei hakka.
