Broome

Tunnen juba pikemat aega enda ees kohustust oma blogi pisut uuendada, sest kolm nädalat Broome'is on olnud kõike muud kui igav.
Nagu Kerli juba ütles, siis tööd saime mõlemad. Taaskord jubelihtsalt, sellepärast ei saagi aru inimestest, kes aelevad kusagil kaks kuud ilma tööta ja lendavad koju tagasi, sest rahad on otsas ja krediitkaardi limiit täis. Sushibaaris olen peaaegu, et täiskohaga ja Jaapani restoranis teen kiiremal ajal õhtuvahetusi. Kolmapäeval sain küll sõnumi, et sel nädalal mind restoranis tarvis ei ole, pidavat vaikne nädal olema. Järgmisel nädalal loodan ikka mõne tunni ka seal töötada, et pisut rohkem raha reisimiseks kõrvale panna. Samas on täiesti reaalne, et minu teeneid seal enam ei vajata, sest põhikohaga töötan ju restorani suurima konkurendi heaks.
Elame Kimberley Klub'i nimelises hostelis. Elu on siin vinge, igav ei hakka kunagi. Praegu oleme kuueses toas, toanaabriteks juba paar nädalat kolm ameeriklast Kelly, Jen ja Todd ning austraalia kutt Josh. Todd hakkab järgmisel teisipäeval tagasi kodumaale sõitma, tüdrukud lahkuvad kolmapäeval Balile. Jääb vaid üle loota, et meie uued toanaabrid on sama toredad.
Elu hostelis on suht kirves - 160 dollarit nädalas. Vahepeal igavusest arvestame mõned asjad ka eesti kroonidesse ümber. Maksame Kerliga kahe voodikoha eest kokku u 13 000EEK'i kuus, mis pakub vaid nalja. Siin on rahal ikka hoopis teine väärtus. Mõtlesime vahepeal mingi maja ka üürida, mis iseenesest ei tulekski odavam, lihtsalt oleks privaatsem. Ainus probleem on selles, et lühiajaliselt ei taha keegi maja üürile anda. Otsitakse vähemalt kolmeks kuuks ja hinnad on suht krõbedad, sest hooaeg ju algamas.
Praegu lähen ära magama, homme kirjutan edasi... Und

Me käime nüüd tööl.

Kui nüüd otast alustada, siis Broome’i jõudes ootasime kulda ja karda ja tööd hõbekandikul. Ilmselgelt seda ei juhtunud. Tööd küll on, aga kuna hooaeg ei olnud veel alanud, siis öeldi meile pea kõigist kohtadest, et paari nädala pärast, kui hooaeg hakkab, on tööd pakkuda. Meil polnud muidugi aega nii kaua oodata. Esiteks rahalises mõttes ja teiseks niisama passimine on jube tüütav. No ikka jube tüütav. Algas siis asi sellega, et korrigeerisime oma CVd ja läksime linna peale jagama. Ma arvan, et käisime oma 15 kohas ja jagasime umbes kümme CVd. Seda on küll väga vähe võrreldes Lauriga. Aga temast natuke hiljem. Viisime ühte Jaapani restorani cvd ja Karen kutsuti paari päeva pärast kohe tööle. Talle väga meeldis seal ja tema meeldis omanikele ka. Teisele vestlusele sai Karen ka üsna kiiresti, sushi restorani supervisoriks kohalikus kaubanduskeskuses, seal käis ta proovipäeval 9.aprillil. Neile ta ka väga meeldis ja nüüd on Karenil kaks töökohta. Jaapanis on ta poole kohaga ja ainult õhtuti, seega pean end ise lõbustama. Haha.
Minul läks natuke keerulisemalt. Või... ma lihtsalt pidin kauem ootama. 2.-5.aprillini olid austraallastel lihavõtte pühad, neil oli neli vaba päeva järjest. Ja sel ajal ju ükski „normaalne“ inimene ei tööta. Esmaspäeva õhtul Mäkis tasuta netti kasutades tuli mulle kõne Subwayst, et omanik helistab mulle homme ja ütleb, kas alustan kolmapäeval või neljapäeval. Ma olin täitsa sõiduvees. Ja kuna mu abikaasal oli ka sünnipäev, siis oli jällegi suur põhjus tähistamiseks.
Karen tuli töölt umbes üheksa paiku õhtul, käisime bottle-shopist läbi ja hakkas pihta. Meie bäkkeris on oma jook keeldatud, võtsime paar jooki bäkkeri baarist ja läksime edasi Ryani juurde, kes töötab siin bäkkeris adminina ja on Inglismaalt ja on väga-väga tore. Meiega olid kaasas ka üks eesti tüdruk Ave ja üks austraallane Brandon. Väga armas õhtu oli. Brandon mängis kitarri ja laulis ja kes oskasid, laulsid kaasa. Meie Kareniga olime kohalike koerte ja dingode huvides vait. Haha. Järgmisel päeval oli meil keskmisest suurem hangover, seda leevendasid ehk eelmisel õhtul Brandoni poolt tehtud jalamassaaz (need B-tähed) ja see, et Ryan meid Mäkki sööma viis.
Suure pohmeluse käigus suutin veel mõtleda, et miks mulle Subwayst helistatud pole ja umbes 15 minuti pärast helistatigi, et alustan homme ehk kolmapäeval, 7.aprillil. Ma olin kohe nii elevil. Kes ei tea, siis Subway on võileiva kohvik, järgmine kiirtoidukoht neist paljudest. Austraalias on see olemas vist igas arvestatavas linnakeses. Üle maailma on Subwaysid ka päris palju. Eestile on kõige lähemal vist Soomes. Igatahes on seal väga maitsvad võikud. Teeme nagu liinitööd – üks küsib, mis saia klient tahab, lõikab saia lahti, paneb peale lihavaliku, teine töötaja küsib juustu soovi ja kas klient soovvib ehk avokaadot ning kas võiku peaks olema röstitud ning alustab salatite peale panemisest, kolmas töötaja jätkab salatite ja kastmetega ja pakib kogu kupatuse paberisse ning neljas, see õnnelik, tegeleb raha ja jookidega. Ja selline liin kestab vahel mitu tundi järjest, eriti lõuna ajal, mis on enamasti 11 kuni 2ni. Ülejäänud aeg on kergem. Ja kolleegid on mul üsna toredad. Kuigi ma pole nende kõigiga veel kohtunudki.
Nüüd Laurist nagu ma alguses lubasin. Käisime Karriga ühel päeval rannas ja vees olles kuulsime eesti keelt. Ujusime sõna otseses mõttes kohe neile külje alla ja hõikasime „tere“. Neid oli seal neli. Kolm neist olid just mõned nädalad tagasi Austraaliasse jõudnud, millest oli kohe ka aru saada. Ja siis oli seal vees ka üks noormees, kelles ma tundsin ära oma kunagise piinaja kui ma olin kümnendik ning rebane. Jah, Lauri, ma pole sulle seda wcs kinni hoidmist ja mu näo sodimist andeks andnud. Igatahes, Lauri on juba teist korda Austraalias ja talle nii väga meeldib siin, et ei tahkski koju tagasi minna. Tema jõudis Broome’i umbes samal ajal, kui meiegi. Hakkas kohe oma Cvsid jagama ja tegi seda ikka mõnuga, käis ilmselt rohkem kui 30s kohas end pakkumas ja ühel päeval, kui me vanas heas Mäkis kokku saime, teatas ta meile, et hakkab ühes supermarketi keti kohalikus poes pagariks. me lihtsalt naersime selle peale südamest. No see on ikka naljakas, kui mingi suvaline ludri läheb toidupoe juhataja juurde ja küsib tööd, lihtsalt ükskõik millist. Ja me ei suuda seda uskuda, et ta suutis need inimesed seal ära rääkida. Ta on seal juba kolm päeva töötanud. Väga tubli on. Ostis endale kaltsukast kuue taala eest viigipüksid ja kingad ka. Viikarid on ikka sellised suurema voldiga. Kuna ta pagarina nüüd töötab, siis me peame plaani leivad ühte kappi panna. Ühel päeval sööme wooli pirukaid, teisel päeval sushit ja kolmandal subway võikut. Kas see poleks unelmate elu? Tegelikult on meil väga tore kolmekesi koos, see on tõeline naeruteraapia. Üks vähestest, et mitte öelda ainuke, ülilahedastest eestlastest, kellega me Austraalias tutvunud oleme.

Kahe päevaga enam kui 1600km.

Taist tagasi Perthi jõudsime u 9 paiku õhtul. Öö veetsime juba vanas tuttavas Billabong’i backpackersis. Meil oli seal üks tasuta öö saada. Kuigi Joel oli terve öö tööl olnud, oli ta nõus meile hommikul ikkagi järgi tulema. Nagu tavaliselt, polnud Yorkis mitte midagi teha. Pidasime pisut plaani edasise suhtes ja järgmisel päeval asusime põhja poole teele. Kuidagi üleöö muutusid meie plaanid... Esialgse Melbourne’i ja Sydney asemel otsustasime Broome’i sõita (Perthist u 2400km põhjapoole). Põhjuseks ilmselt hirm, et seal nõnda raske tööd leida nagu me kuulnud oleme. Broome’is aga algab varsti talv, mis toob endaga paariks kuuks pisut elamiskõlblikumad temperatuurid ja hordides turiste. Täpselt see, mida meil tarvis.

Reis algas Jossi ja Rauntsi juurest Yorkist ja mööda Great Northern maanteed, mis kulgeb läbi sisemaa. Esimesel päeval läbisime 720km, jõudsime otsaga kusagile sisemaa väikesesse linnakesse. Edasi ei saanud sõita, sest kütusepaak sai tühjaks ja 24h töötavaid tanklaid me ei leidnud. Ööbisime autos, mis oli minu jaoks paras õudusunenägu. Olin juba peaaegu unustanud, kui piinarikas oli poolistudes lennukis magada. Järgmisel päeval pärast 930km otsustasime ööseks jääda üsna rannikuäärsesse linna South Hedlandi. Siis olime pisut targemad ja tekitasime tagaistmest endale kaheinimese voodi. Pesemas käsime ühes haagisepargis. Tegime näo nagu elaksime sealsamas ja marssisime uhkelt sisse. Hommikul tegime väikse tagasikäigu ja liikusime rannikuäärtpidi u 230km Perthi poole, et näha Wes’i, kellega me esimesel nädalal Perthis tutvusime.
Jätkub...