Seltsielu koos haukuvate koerte ja Stanleyga...

Tere, mina olen Kerli, osalen ka sellel reisul. Jah, on juhtunud nii, et ainult Karen kirjutab siia jutukesi... no kiire on olnud... et mis ma teinud olen... ei midagi.. haha.

Tööl käin ja vahel juhtub, et elan seltsielu. See tähendab, et käin sõpradel külas, siin Broome's on mul neid päris kenasti tekkinud, võiks öelda, et rohkem, kui Margaretis. Kõik oleneb töökohast, mul on mitu väga toredat töökaaslast ja mõni mitte nii tore töökaaslane, ei ole rassist, aga mõni asiaat on ikka sajaga idioot. Margsis oligi mul põhimõtteliselt üks töökaaslane. Siin on mul Susi aka Susanne from Germany. Mõne inimesega on kohe nii, et peale esimest tutvusnädalat tundub nagu oleksid tundnud teda terve oma elu. Minul on Susiga nii. Ja siis on Timmy, ka saksa neiu ja Ben, kohalik ja Berry, hollandlane. Päris khuul on töötada kohas, kus kõik hoiavad kokku ja käivad tihedalt ka väljaspool tööaega läbi. Maasikas. Ja paljud endised töötajad ka. Nt Toby, üks põrunud ameerikalne, kes mingi aeg töötas Subways, aga kuna working holiday viisaga ei saa kauem kui 6 kuud ühe tööandja juures töötada, siis ta ei saagi meil enam töötada. Käib ja töllerdab seal niisama. Temaga oleme viimasel ajal tihedalt seotud olnud. Ameeriklasele kohaselt on ta hästi avatud ja kohati pealetükkiv, ja mina, eestlasele kohaselt natuke uje, kuid meelitatud liigsest tähelepanust... good fun!
Ja siis on Brendan, minu austraallane... ta oli kaks nädalat Sydneys, oma vanematel külas ja ühtlasi ka oma sünnipäeva tähistamas, ja ma nii igatsesin tema järgi... kogu see keelebarjäär ja see, et me oleme ikkagi erinevas ühiskonnas üles kasvanud... see ei ole, me loeme üksteist kui avatud raamatut...kui me Bäkkeris veel mõlemad elasime, siis vahel jutustasime hommikul nelja-viieni... kui ta Sydneys oli, helistas ta mulle, et ma ei tohi enne tema naasmist ära minna, ta peab mind veel nägema... nii armas... ja siinkohal on mul kurb... sest kunagi ma ju ikkagi lähen ära... ja see polegi teab mis kaugel...
Seltsielust veel niipalju, et Karen ja Lauri on ka nimetamist väärt... Kareniga magan igal öösel ühe teki all.. peaaegu. ja Lauri on lihtsalt lahe lokkidega sell.. need kaks on totakad.. kuidas nad võivad üksteise kallal nokkida. ükspäev oli meil perekondlik õhtusöök. Ema ja isa (loe: Karen ja Lauri) tegid süüa, siis tuli isa mulle lasteaeda (loe: tööle) järgi ja siis me sõime õhtust, ja nad koguaeg naaklesid ja peale seda olelesime niismaa ja nad ikka naaklesid ja siis läks isa joomapeale (loe:klubisse). Minu perekond... haha... ja PS! nad ei ole paar!
Nüüd haukuvatest koertest, tõsiselt, see pole mingi metafoor.. täna hommikul, kui ma tööle läksin, see oli nii poole kuue ajal, õues oli veel pime, haukusid kõik koerad mu peale, kaks neist lausa nii hullult, et ma tõesti arvasin, et nad hammustavad mind. Nad tõsimeeli lõrisesid mu peale. See oli vist esimene kord mu elus, kui ma koera kartsin. aga see pole nende süü, et nad kurjad on, nende omanikud, antud juhul aborigeenid on nad kurjaks kasvatanud. Hea asi oli see, et mul on suur sumadan-kott, mis on asju pilgeni täis, sellega oleks ehk nad eemale peletanud... kuigi neid oli ju kaks... peaks endale mingid kaitsevahendid hankima... skinheadi jope ja kurika ehk...ahha...
Stanley on meie koer, enne oli Saibo, aga ta läks komandeeringusse, tuleb paari nädala pärast tagasi.. aga Stan... ta on selline staffi moodi kutsa, koerte varjupaigast, kus ta taheti magama panna, aga meie majanaabri üks sõber pakkus, et äkki Fin tahab teda paar kuud hooldada. ta on väga intelligentne, annab käppa ja istub ja on stressis kodutu koera kohta väga sõbralik. Tervitab meid juba aiaväravas ja puha...Ta vähendab natuke mu koera igatsust, aga ta pole ikkagi minu monstrum Hugo.
tegelikult polegi mul midagi asjalikku rääkida... Karen tuli ka koju ja me lähme nüüd Laurile külla, kaeme mingi uue eesti kuti üle...
tsaupakaa!

Anne tänav 85

Kõige vingematest asjadest unustasin rääkida. Meie uueks aadressiks on Anne 85, kas pole mitte äge?! Anne tänav on Broome'is kõige halvema kuulsusega ümbruskond, kus võib isegi koduukse ees peksa saada. Siiski... meie maja pidavat olema "heal" pool tänavat, teine pool on täis valitsuse sotsiaalmaju, kus elavad mitte kõige ontlikumate elukommetega aborigeenid. Näiteks üks sotsiaaltööd tegev kohalik (Fin'i hea sõber Craig) kuulis mingi aeg tagasi paarikest vastasmajast tülitsemas. Tüli põjuseks see, et härra arvas, et oma tütrega võib siis vahekorda astuda kui parasjagu tahtmine tuleb.

Boheemlasest majanaaber

Niisiis hostelielu hakkas meile vaikselt üle jõu käima. Tänu Kerli pingutustele käisime mõned päevad tagasi ühte tuba vaatamas ja kolmapäeval kolisimegi sisse.
Elukaaslasteks saime endale kaks poissmeest (Fin ja Pete) ja koera Saibo. Fin on boheemlasest kunstnik ja muusik. Elutuba on ta kitarre, didgeridoosid ja muud hinnalist muusikatehnikat täis. Tema on üks nendest inimestest, kellele igapäevane kanepitegemine on omad jäljed jätnud. Õhtuti mõned plärud õlle kõrvale on täiesti normaalne... ja ka hommikukohvi kõrvale sobib ideaalselt nagu just lõhna järgi aru sain. Aga ma pole vastu, üldjuhul on kõik kanepiinimesed väga toredad ja rahumeelsed. Ma vist olen juba maininud, et siin suitsetavad kõik.
Broome on vinge. Ma ei tea, kas just linn iseenesest on meile rohkem meeltmööda kui Margaret või oleme Austraalia elustiiliga niivõrd harjunud, et enam ei tunne end kusagil kui "dokumentideta võõras linnas". Igatahes esimese kuu jooksul on meil mõlemal siin rohkem häid tuttavaid tekkinud kui viimase poole aasta jooksul kokku. Peale toredate inimeste on siin ka palju ilusaid kohti ja fenomenaalseid vaatamisväärsusi. Üheks turismimagnetiks on kindlasti siinne rand Cable Beach (kaablirand). Juttude järgi kuulub see maailma kauneimate randade top 10'sse. Julgen selles kahelda, sest Margareti ümbruses olevaid türkiissinise vee ja valge liivaribaga randu näen nüüd vaid oma parimates unenägudes.
Jätkub...

Minu lubatud "homsest" kirjutisest on märkamatult möödunud juba rohkem kui nädal.
Niisiis jäin pooleli meie hosteli juurde, mille hinnad on sellest nädalast 200 dollari peale nädalas tõusnud. Otsustasime siia veel max kaheks ööks jääda, kuigi kõige odavam lahendus oleks praegu palmi all või autos ööbida. Jaapani restorani pole mind siiani tarvis olnud, aga meie ülitoreda hosteli töötaja Ryani kaudu on võibolla võimalik ühte hotelli baari saada, mis muudaks ka ööbimise siin hostelis minu jaoks automaatselt enam kui 2x odavamaks.
Muidu pole sushi-tööl viga, lihtsalt pean mingit eriti värdjat nokamütsi kandma. Vahepeal unustan nokamütsi ja naeratan mõnele kobedamale kutile, ega saa aru, miks nad pea ära pööravad. :D Aga pole viga, seal pean veel kuu aega vastu pidama, siis põrutame Sydney'sse ja/või Melbourne'i. Jubenõme oli tööandjale valetada, et jään vähemalt hooaja lõpuni, ehk siis veel u kaheks kolmeks kuuks. Kuna nad on minuga väga rahul, siis ei oska ma kuidagi seda serveerida, et on aeg minna ja vaadaku ise kuidas nüüd hakkama saavad.
Eelmisel esmaspäeval käisime Broome'ist u 70 km põhjapool ühes kaunis rannas mõnulemas. Sinna- ja tagasisõit olid muidugi omaette elamus. Ligi pääses vaid maasturitega, tagasitulles pidime isegi kummid pooltühjaks laskma, et ühest liivaluitest auto üles läheks. Rannas peesitasime mõõna ajal tekkinud kivibasseinis ja käisime snorgeldamas. Kahjuks jäid mul ka sel korral merekilpkonnad ja raid nägemata, aga eks jõuab veel. Ahjaa, tänud selle erakordse päeva eest võlgneme Travise väga heale sõbrale Gavinile, kellega me juba Margsis tutvusime Siin Broome'is nägin teda täiesti juhuslikult. Tuli oma sõpradega sushit ostma. Tegelikult elab ta üldse Perthis ja lubas, et kui me juhuslikult veel Perhi satume, siis võime vabalt tema juures ööbida.
Täna panime ka esimesed auto müügi kuulutused üles. Loodetavasti saame siin maha müüdud, sest Perthis pidavat hinnad jubemadalad olema. Seda enam, et vahetasime ka rehvid tutikate vastu välja. Olukord oli juba nii hull, et tagumistel rehvidel olid traadidki väljas. Sellepärast julgesingi vaid linna piires sõita, sest ka tagavararehv oli juba kasutuses. Kummiboksile makstud 400 dollarit, tunduvalt kallim voodikoht hostelis ja mitte just hiilgav palganumber tekitasid ka väikese kassi. Peab tunnistama, et praegu on mu Austraaliasoleku jooksul teist korda tõeline koduigatsus. Esimene kord oli (oh üllatust) jõulude ajal.
Olgem muhedad!